Soome laht

Kimbulilla, kimbulilla,
talla, talla, tilla, tilla,
kuusevarjus tasakesi
kingikotis - godzillla!

Ma ei ole mingi Õnnelemb, et tähtpäevade ajal ja vahel ka niisama rõõmust rõkkaval rinnal luuleridu kirjutan, aga no kuidagi ebaviisakas on sõnumitele mitte vastata. Ja parem ikka kui mingi luulekogust maha kirjutatud rida. Kuigi tegin jõulufilmidest isegi sissekande, vaatasin ma jõulude ajal hoopis teisi filme. Kahekümne neljandal vaatasin filmi Airport, mis, tõsi küll, toimub talvel; kahekümne viiendal vaatasin peale tunniajalist juhtmenussi läbi teleka ja maki filme Resident Evil, Shaun of the Dead ja Airport 1975. Kahekümne kuuendal Airport '77.

Shaun of the Dead on Briti film; kui inimesed mingi briti komöödia kohta muud ei oska öelda, siis on briti huumor või ma ei saa briti huumorist aru. Nii inglise- kui ka muude maade komöödiaid on erinevaid. Aga briti huumor versus mis? Ameerika huumor? No kui briti huumor on sõnademängud ja kavalad vihjed ning ameerika huumor on jalaga perse ja koogiga näkku, ma valin briti huumori.

See selleks. Shaun of the Dead on pikitud sõnalise huumoriga, mainimist väärib siinkohal just eelmisel õhtul Liz'ist lahku läinud Shaun'i ütlus, kui Liz'i telefon on kinni: She's engaged, ja Ed'i reaktsioon sellele: That was quick.

Airport'i filme vaatan ma, et Airplane! allikatega tutvuda. Räägitakse, et esimene osa oli hea, ülejäänud sakivad aga mune. Mina ütleks küll, et teine pole sugugi halvem kui esimene. Ka kolmanda kohta ei saa öelda, et kehvem. Võib-olla veidi absurdsem, aga nagu teised oleks dokumentaalid.

Muideks, paljud inimesed kardavad paaniliselt spoilereid, samas vaatavad mõnuga treilereid. Aga spoilerdamine, muuseas, toimub tegelikult ka treilerites. Fiktiivne näide: treiler näitab ühte tegelast majakatusel, filmis endas tuleb aga koht, kus seda tegelast ähvardab surm; treilerit mäletav vaataja aga pole seda tegelast veel katusel näinud, järelikult teab ta, et see tegelane siin kohas surma ei saa. Konkreetne näide: kuigi mitte filmi "oluline moment", on ikkagi teatava üllatushetkena mõeldud Resident Evil'i esimene zombi, ehk see naine, kes ulbib veega täidetud ruumis ja siis äkki avab silmad ja paneb käe klaasseinale; kuid õrritustreileris on see koht välja toodud, küll põgusalt, aga õrritustreilerit mäletavale inimesele on see üllatus filmis siiski rikutud.

Jõulufilmid

Jõulud on püha, mille arvelt raha kühveldada, seega on jõulufilme suhteliselt palju. Kahjuks on enamus aga kaunis kespärased. Nad ei pruugi olla halvad, kuid vaimustusse neist ei satu.

Elu24.ee on avaldanud nimekirja, mida soovitab jõulude ajal vaadata kino Sõpruse juhataja ja filmisõber Katrin Rajasaare. Nimekirjas on väga häid filme, kuid vaid vähesed on otseselt seotud jõuludega. Artiklil on ka kommentaare, keegi liitsõnu mittetunnistav filmi ekspert on toonud nimekirja filmidest, mis mingil moel on seotud jõuludega ja võiksid tekitada jõulutunnet:

National Lampoon's Christmas Vacation
The Santa Clause 1, 2, 3
Elf
Bad Santa
A Christmas Story
Fred Claus
Grinch
Deck the Halls
Gremlins 1, 2
It's a Wonderful World
Surviving Christmas
Love Actually
Jingle All the Way
Miracle on 34th Street
Ernest Saves Christmas
Grumpy Old Men
Grumpier Old Men
Alvin and the Chipmunks
Cheaper by the Dozen
Home Alone 1, 2, 3
Die Hard 1, 2 (3, 4 ei ole seotud jõuludega)

Inimene, kes on jõuludest vaimustunud, läheb selle nimekirjaga kas Amazon.co.uk-sse või mõnele torrentisaidile, kuid igaks juhuks tooks ära ka selle, mida on arvanud asjast üks salapärane Padutiineri nime all esinev kasutaja:

Lugenud läbi kõik kommentaarid, ei lisa ma siia midagi uut. Tõesti, parimad jõulufilmid on Home Alone kolm esimest osa ja Die Hard kaks esimest osa, kuna kaks viimast ei toimu jõululaupäeval. Love Actually on ainus artiklis toodud ja hea jõulufilm. Kommentaarides mainitud Bad Santa seevastu ei saa minu soovitust. Jingle All the Way on tore, kuid mitte väga. Kusjures mulle tundub, et see "filmiekspert" on otsinud IMDb-st jõulufilme ja valimatult siia reklaaminud. Ma tänan teda nimekirja eest, kuid ka Surviving Cristmas ei olnud eriti hea. Ja ka Elf - kuigi Will Farrel on hea, pole tegu eriti õnnestunud filmiga.

Airplane!

Pealkiri: Airplane! / Airplane II: The Sequel
Re˛issöör:
ˇanr:
Aasta: 1980 / 1982
Riik:

Mängivad:
-
-
-
-
...

Mängivad:
-
-
-
-
...







Sissejuhatus mõlemale filmile: Vietnami sõjaveteran Ted'i tüdruk Elaine üritab lennata teise linna, et alustada uut elu. Loomulikult ei lepi Ted sellega, ning ostab pileti samale lennule. Ootamatu sündmuse tõttu osutuvad aga lennuki piloodid juhtimisvõimetuks, kuid ainukst lennukogemusega meest pardal, Ted'i, kummitavad lennukiga seotud halvad sõjamälestused. Filmi järje süžee on peaaegu sama, kuid toimub kosmosesüstiku pardal

Kommentaar: Kui ma kommentaaris räägin "filmist", pean silmas esimest. Teise osa puhul märgin seda eraldi.

Filmi aluseks on tegelikult 1957. aasta film nimega Zero Hour!, mille õigused Airplane!'i tegemise jaoks osteti. Vaatasin siis ka "originaalfilmi", ning paljud dialoogid on samad, aga mõned neist leiavad aset teistes situatsioonides / teiste tegelaste vahel. Ja mitte tingimata koomilistes, vaid näiteks vestlus, mis toimub kahe mehe vahel direktori kabinetis, leiab nüüd aset mehe ja naise vahel lennujaama fuajees. Lisaks pole mõned ületoodud dialoogid kohe mitte üldse naljana mõeldud, kuid on välja kukkunud naljakalt, ka originaalfilmis. Samas, kuigi filmi üldsüžee on baseeritud sellele filmile, ei ole see siiski üks-üheselt maha kopeeritud, seega oli Zero Hour!'i tegelikult huvitav vaadata.

Lisaks parodeerib film ka Airport'i seeriat, eelkõige aga seeria teist osa, Airport 1975




Seitsmekümnendatel oli moes teha lennukatastroofifilme. Ühel hetkel sai inimestel aga villand, ja nii sündis tiimi Zucker / Abrahams / Zucker käe all paroodia nimega Airplane! Nimetatud tiimi juhatusel on viimati ilmunud

http://www.imdb.com/title/tt0080339/board/nest/135238725







Pildipeal olev tasuks mainimist. Ted ja Elaine juhivad lennukit, sisse tuleb näitleja kodanikunimega Leslie Nielsen ja ütleb: I just wanna tell you both good luck. We're all counting on you. Teatavasti lükkab Leslie Nielsen Scary Movie Kolmes Tabatha kaevu ja päästab päeva. Vaatasin kaastundega IMDb kommentaatorit, kes ütles, et see oli nii juhuslik ja ootamatu, kuid ei viidanud kuidagi, et ta teks, et see lause oli Airplane!'ist. Scary Movie Nelja kustutatud stseenid näitavad, et ka sinna filmi üritati sisse tuua ridu Airplane!'ist. See film on Ameerikas ikka tõesti midagi kultusklassiku sarnast. Ka filmis Shriek If You Know What I Did Last Friday the Thirteenth on, arvatavasti Scream'i õudukavaatamise stseeni eeskujul, stseen, kus kamp istub koos ja vaatab Airplane!'i.

Muide, suhteliselt esimese filmi alguses on koht, kus lennuk sõdab jaamahoonesse sisse. Telesarjade produtsendid on aga ühed ilged matemaatikud, seega kui selgub, et mingi asja filmimine maksab rohkem, kui vajaliku stseeni kuskilt filmist ostmine, siis nad just seda viimast teevadki. A-Rühma mingis osas on kasutatud just sedasama stseeni.


/10


9/10, 7/10

Selektiivne kuulamine

Paljud inimesed mõnitavad, pilavad, heidavad nalja, või kuidas iganes poliitiliselt korrektsem on öelda, inimeste üle, kes mingit kindlat asja reaalelus ei ütle, vaid blogivad sellest. Teate küll, nagu see anekdoot, et poeg tuleb koolist ja ema küsib: Kuidas koolis läks?, ning poeg vastab: Loe blogist.

Kahjuks on see aga vajalik, sest aset leidnud situatsiooni silmas pidades on inimestel komme teise jutust välja noppida temale intriigide tekitamiseks vajalikud killud ja selle inimese püüdeid seletada, mida ta tegelikult mõtles, lisaks sellele ka selgelt ütles, ignoreerida.

Oleme kõik näinud tiini seksifilme ja teame, mis on MILF. Muudan dialoogis nimed, aga muu jääb samaks. Jutukatke siis:

Mati: MILF on naine, kes on üle 35. Ei, okei, üle 40.
Mina: Ojaa, parandame kolmekümne viie neljakümneks, et ei saaks öelda, et Kati on MILF.
Mati: Aga miks sul tuli MILFiga seoses kohe Kati meelde?.

Lahtiseletatult siis, tema sai aru, et mina pean Katit MILFiks. See, kas ma pean, ei oma tähtsust. Tõin Kati nime sisse teisel põhjusel. Aga kuidas ma ka ei üritanud põhjust öelda, oli Matil juba arusaam, et minul tuli Kati sõnaga MILF automaatselt meelde ja seega ta segas mulle pidevalt oma vaimustavast arusaamast tingitud küsimusega vahele ja ei kuulanud mind. Ma isegi jõudsin kusjuures lõpuni põhjendada, aga talle lihtsalt ei jõudnud kohale.

Kati on meie ühine tuttav, kes on 39. Nüüd, palun, lugege üle see dialoogikatke. Jah, see on vajalik, eriti Matile. Mis toimus? Jah, pealtnäha on tal õigus. Tõesti, tema esimeses lauses on mõiste MILF, minu vastuses sellele nimi Kati. Aga mis tegelikult toimus? Lugege veelkord dialoogi. Tema parandas vanusepiiri 35 vanusepiiriks 40. Kõik, mida mina tegin, oli oletus, et piir 35 sai lükatud 40 peale, et 39, Kati vanus, jääks välja.

Kusjuures, me tegime telefonivestluses pausi, justnagu see aitaks. Sittagi see aitaks; tean juba ette, et kui me uuesti helistaks või kasvõi kokku saaks, hakkaks sama jama, sest ta ei kuula mu põhjendusi, kuna oma särk on ihule lähemal, oma arvamus on armas, sellest ei tihka loobuda.

Ma ei ütle, kusjuures, et mina seda viga ei tee, et kujundan poolikutest detailidest oma arvamuse. Seega, ma tean täpselt, mida ta teeb, kui tulemuseks on MSNi vestlus:

Imp: Aga kui me uuesti selle teema üles võtame, kordub täpselt sama asi ju. Sul on oma veendumus asjast, ja sa ei kuula mind.
Mati: Ja sina saa jagu egoismist. Hirm selle ees, et kellegil on õigus, parem. Sa pole ju nii tark.

Toimus see, et endas ollakse nii kindel, et ei mõelda mitte situatsioonile, vaid sellele, kuidas teist maha teha. Ma ei ole anglofiil, ma ei fänna tiiniargood, ma ei ole mõelnudki, kas keegi on nüüd MILF või mitte ja vabandust, et end kordan, aga kõik, mida mina tegin, oli oletus, et piir 35 sai lükatud 40 peale, et 39, Kati vanus, jääks välja.

ps. Te ju teate, et mina käändelõpu ja ki-liite viga ei tee. See oli tsitaat.

Onaneerivad breketid

Sõitsin bussiga ning mul oli ilusti turvavöö kinni. Jõudsin Riiamäe peatusse ja teadsin, et mul on üks peatus veel sõita. Millegi pärast jätsin aga turvavöö lahti võtmise viimasele minutile; alles siis, kui buss oli seisma jäänud ja uks oli lahti, vajutasin turvavööd vabastavale nupule ja tõusin püsti, hoides veel etteulatuvast seinast kinni.

Siis aga läksid uksed kinni ja buss hakkas sõitma. Lõin käega ja mõtlesin, et lähen siis järgmises peatuses maha. Buss aga sõitis kaunis pikalt ja siis tuli meelde, et ta sõidab jälle selle linnaäärse tankla juurde, kust on pikk tee koju. Mõtlesin, et proovin siis seda nippi, et ütlen kõvasti, et ma ei peaks ju siin peatuses olema, puudutan posti ja olengi kodupeatuses. Maha tulnuna proovisingi seda, kuid edutult. Siiani oli olnud talv, kuid järsku oli suvi. Nägin Tõraverre keerava tee äärde keeravad luksusautot. Vaatasin aknast sisse ja ainus inimene autos oli tagaistmel istuv mees, kes rääkis autotelefoniga. Ta kruvis akna lahti ja ma küsisin, kas Tartusse ka saab. Ta vastas, et saab. Ma tulin veidi lähemale ja küsisin, palju maksab. Viissada krooni, ütles tema. Tänasin pakkumast ja keeldusin. Hakkasin üle tee minema, kuid paremalt tuli kolm autot, viimane neist helesinine. Vasakult tulev teerull aga oli nii aeglane, et ootasin tee keskel.

Bussipeatusse jõudes avastasin, et olen ujumispükste väel ja raha loomulikult ei ole. Buss aga juba paistis. Mõtlesin juba, kuidas ma bussijuhile kõike räägin ja et ema Tartus maksab, kuid siis nägin rohupeal kümnekroonist. Võtsin selle üles ja märkasin kõrval veel kümne- ja viiekrooniseid. Kokku sain, ma pakun, kuuskümmend viis krooni, viiekrooniseid oli kolm. Läksin bussi ja maksin kümnekroonisega, kust sain veel kaks krooni tagasi.

Ärkasin korra üles, nagu unenägude vahel ikka juhtub, ja üritasin mõelda, mida see unenägu tähendas. Siis algas teine unenägu, mis tundus aset leidma esimese vahel. Olin Tõraveres kuuendas majas ja oli vist varahommik. Läksin kolmandale korrusele ning nägin läbi lahtise ukse Mareti tuppa. See oli tühi. Mul tuli meelde, et neil oli Jaaguga mingi värk ja ta läks minema. Jaak polnud veel tagasi ja Maret magas teises toas. Läksin siis vanaema-vanaisa tuppa. Vanaisa magas, vanaema oli poolunes voodis istukil, selg vastu seina. Midagi ta mulle ütles, aga seda ma enam ei mäleta. Suundusin esimesele korrusele ja trepil mõtlesin helistada kas Joonasele või emmele, et küsida bussiaegu. Emmele ei tahtnud helistada, sest siis poleks üllatus, et ma Tõraveres käisin.

Enne Joonasele helistamist mõtlesin aga saunas väheke onaneerida. Panin ukse riivi ja istusin juba eesruumi pingile maha, kui nägin, et aknal on kardinad lahti. Läksin neid kinni panema ja nägin väljas mingit poissi rattaga ja veel ühte poissi ilma rattata. Keegi kolmas oli ka, ja siis oli üks tüdruk. Tüdruk naeratas mulle ja tal olid breketid. Ta oli pikliku näoga ja vist brünett. Võimalik, et ta kandis roosat kampsunit ja siniseid teksaseid. Seltskond läks teise maja juurde, tüdruk läks sisse ja kolmik tuli ilma tüdrukuta tagasi. Tõmbasin kardinad ette ja askeldasin ruumis veidi ringi.

See tüdruk aga tuli tagasi ja piilus kardinate vahelt sisse. Läksin akna juurde. Sa oled alasti, ütles tüdruk, Ma tahaks sinuga näost näkku kohtuda. Üritasin öelda, et me juba oleme näost näkku koos, aga ta rääkis midagi Tirtsust ja et ma sobiks talle. Ta ütles, et ma helistaks talle ja läks ära. Seejärel tuli mul meelde, et mul ei ole tema numbrit. Tüdrukul tuli vist ka see meelde, sest ta tuli tagasi ja ütles, et ta helistab hoopis mingil ajal selle aasta sees mulle. Tahtsin talle öelda, et tal pole mu numbrit, aga ta oli juba läinud. Kondasin jälle ruumis veidi ringi ja siis läksin akna peale. Tüdruk tuli oma majast välja – tal oli kuldne parukas peas – nägi, et ma ootan akna peal, rõõmustas ja jooksis minu juurde, hüüdes: Tirtsu on vaba! Ütlesin talle, et tal ei ole mu numbrit, selle aja peale oli seal ka Tirtsu, kes oli blond ja koleda ninaga. Tüdruk küsis minult, kas mu number ei ole... Tuli justkui meelde, et olin niiviisi sauna akna peal mingi tüdrukuga rääkinud, kas...? Aga ta ütles mingi vale numbri. Akna taha oli ka mingi poiss tekkinud, kes andis mulle mingi paberi, kus oli justkui telefoninumber. Ei, see polnud telefoninumber, roheliste tähtedega oli kirjutatud hiina keeles ja siis oli hind eurodes. Vaatasin pakendit ja see oli kollakas ning hot dog'i pildiga. Tänasin poissi, ütlesin, et see tähendab mulle palju ja hakkasin tüdrukule õiget numbrit ütlema. 56 42... Taipasin, et oli vale ja hakkasin teist osa justkui uuesti ütlema. Nemad said aru, et 56 424.

Näed, seitse aastat sama number ja ikka ajan sassi. Selle mõttega ka ärkasin. Spekulantidele teadmiseks - Jah, see tüdruk oli hääle järgi umbes 14; ei, mul ei tulnud kordagi mõttesse temaga seksima hakata. Muide, mis te arvate, mitmes sissekanne see mul on?

Surnud hobuse suhu ei vaadata

Käisin hiljuti klaviatuurijahil ja tahtsin loomulikult valget klaviatuuri. Muu arvuti võib ju must olla, aga kuigi valge klaviatuur mustade arvutikomponentide kõrvale "ei sobi", on valge klaviatuur tervislikum. Esiteks, arvutimänge mängitakse pimedas ja teiseks, kui on natukenegi hämardunud, ei näe sa enam laualambita klaviatuuri. Põhjus on, nagu ikka, väga loogiline. Vaadake musta ja valget klaviatuuri ja võrrelge neid. Kui neid ei ole, kujutage ette. Ahjaa, tänapäeval võib juba vabalt olla noori, kes ei ole valget klaviatuuri näinudki. Igatahes, tahan öelda, et kui klahv on valge taustaga ja väikeste mustade kriipsudega, on selle hele pind palju suurem kui musta tausta ja valgete kriipsudega klahvi korral.

Aga mood on tähtsam kui tervis - hetkel tõsiseltvõetavaim klaviatuuritootja Logitech toodab ainult paari eesti asetusega valget klaviatuuri ning neist ükski pole multimeedianuppudega. Tegelikult, palju ma neid ikka kasutan või vajan. Veidi vaeva ja on sul samad programmid quicklaunch-ribal või ka klahvikombinatsioonidega kättesaadavad. Lisaks pole praegu üheski Genneti laos valgeid klaviatuure ja ma pean halvimal juhul uue aastani ootama. Ei, ma ei kirjuta antud sissekannet ekraanipõhise klaviauuriga, kuid see on õppetund tulevikuks - valge klaviatuuriga läheb aega. Muidugi on ka võimalus osta mõnest tehnikapoest - klaviatuur ei ole teab mis peen vidin, et teda ainult usaldatud allikatest saada.

Enne eelistasin Key Tronicu klaviatuure, aga neid enam Eestis ei müüda. Huvi pärast läks jutt "Ordi kaubale" ja küsisin ka, et kes neile monitore toodab, ja pakkusin LG. Margus ütles, et sel juhul on veel hästi läinud, kuna nag armastavad vaadata odavamaid firmasid. Mõni ime ka tegelikult - kui firmasilt nagunii asendada (loe: ära võtta), pole ju vahet. Kuigi Ordi ei ole K-salong, siis see, kes ostab Ordist pool- kuni täispimesi etteantud arvutikomplekti, ei oska enamasti kvaliteettootjaid hinnata.

Aastahitt 2008

Aasta lõpuni on tegelikult veel aega, aga usun, et selle kahe nädalaga ei toimu päratusuuri muutusi. Tiinerid ja muusikaärimehed üle maailma teevad aastakokkuvõtteid. Ainus vahe on selles, et muusikaärimeeste edetabelis on müüginumbrite põhjal halastamatult objektiivselt esindatud kogu aasta toodang, tiineritel on ülekaalus viimase poolaasta toodang, sest varasem, kui ongi meeles, tundub liiga vana.

Koostan ka enda sel aastal kuulatud lauludest edetabeli, mis on muidugi valminud tänu Last.FMile. Mitmekesisuse huvides olen tabeliga manipuleerinud nii, et igalt artistilt on esindatud vaid enimmängituim lugu. Kui tiineritel ja muusikaärimeestel satub aastakokkuvõtetesse eelneva aastaarvuga lugusid suhteliselt juhuslikult, siis minul on see pigem reegel. Illustreerimiseks toon iga loo järele aastaarvu.

01. E-Rotic – Max Don't Have Sex With Your Ex (1994)
02. Michael Jackson & Paul McCartney – The Girl Is Mine (1982)
03. M – Pop Muzik (Original Version) (1979)
04. Kate Ryan – Désenchantée (Dance Edit) (2002)
05. Sly – Igatsus (1997)
06. Scooter – Stuttgart (1996)
07. Kylie Minogue – The One (2007)
08. L.A. Style – L.A. Style Theme (1993)
09. Reel 2 Real – Erick "More"'s Anthem (Can You Feel It?) (1994)
10. Madonna – Like A Prayer (Q Sound Version) (1990)
11. Must Q – Rahvaspordipäev (1995)
12. Kraftwerk – The Robots (Remix) (1991)
13. Haddaway – What Is Love (7" mix) (1992)
14. Twenty 4 Seven – Is It Love (Dancability club mix) (1993)
15. 2 Unlimited – R.U.O.K. (1993)
16. Nancy – Pilgud ja nooled (Dance Mix) (1995)
17. Вирус - Я люблю (1999)
18. Me & My – Dub-I-Dub (1995)
19. Dr. Alban – U & Mi (1991)
20. Whigfield – Saturday Night (Trance Beat Remix) (1994)

Jah, see oli see plaat, mis mul reedel Kristiina juures kaasas oli. Muideks, lugude kogupikkus on ~93 minutit, seega selleks, et lood 80-minutilise plaadi peale ära mahuks, lõikasin mõned pikemad lood lühemaks. Ja nagu ma ütlesin Kristiinale - seda ei hinnata, sest ei osata. Kui ma ütlen, et lugu on lõigatud või miksitud, ootab enamik, ma pakun, sellist selgelt tajutavat toorest lõikamist. Mina aga üritan lõigata võimalikult professionaalselt ehk nii, et aru on võimalik saada ainult siis, kui oled lugudega väga tuttav ja oskad märgata, kust midagi puudu on.

Muide, üks asi veel. Joonas ütles, et on vist ainus, kes mu blogi loeb. Minuteada on üks rss-toiduga lugeja veel ja äkki eksib keegi veel siia; olen ju paari inimese viidetes (blogrollis). Aga jah, ühele inimesele blogida - kui erilisena ta end tundma peaks. Igatahes, nagu ma üritasin eilses olengumelos Joonasele öelda, ei loeta mu blogi massiliselt sellepärast, et ma ei blogi niimoodi.

Iidolite dikteeritud eelistused

Mäletate miks Joonas vihkab sülearvuteid? Kuid lisaks sellele, et inimestel võib olla arvamus, et lauaarvutid on kuidagi vananenud ja sülearvutid on kuidagi modernsemad, peitub tõenäoliselt üks rüpparite eelistamise mõjutajaid antud postituse pealkirjas. Iidoliteks võivad siinkohal olla ka sõbrad-tuttavad, kuid oma osa on ka filmides ja ajakirjades nähtul.



Liis Lass võib olla selline avalik tegelane, kellele just paljud alt üles ei vaata, kuid sõnumit kannab seegi pilt. Ilus, kuulus, oletatavasti ka nii materjaalselt kui ka vaimselt rikas avaliku elu tegelane istub peenelt riietatult büroolaua taga ilusa väikse nunnu sülearvutiga, mis laual leiduvate paberihoidjate ja pliiatsitopsi kõrval näeb nii ultranunnult pisike välja.

Kusjuures, hetkel vaatan ma Buffy ja Angeli seiklusi ja aastal 2001 eetrisse läinud hooaeg oli viimane, kus näidatakse lauaarvutit. 2001. Uuemates filmides pole ma lauaarvuteid näinud, ikka on kellelgi mingi läppar. Jah, ma ei tea, et filmide mõju arvutitüübi eelistusele oleks uuritud ja ma ei saa siia mingit tõestavat linki tuua, aga eks tõestage, et see nii ei ole!

Ka minul on sülearvuti, kuid kodus ma seda ei kasuta. Ja ma mõtlen pikaldast kasutamist, enne kuhugi minekut panen ma loomulikult läpaka käima, et sinna asju laadida. Aga nüüd tänane auhinnaküsimus: mitu arvutit on pildil?

Liida ja lahuta

Minu sõber, kes mulle kord helistas, välja kutsus, kokat välja tegi ja seletas pikalt, kuidas temast nime nimetades blogis seoses oma portaaliga kirjutamine mõjub tema turuväärtusele halvasti, nägi kord minu kodukal olevat lehte, kus on kirjas, et lehe vaatamiseks on parim resolutsioon see-ja-see, ütles, arvatavasti tahtes tegija näida, et korralikud veebitegijad ei kirjuta enam ammu kasutajale ette (loe: ei arvesta) soovituslikku resolutsiooni.

Kuidas ei kirjuta? Vaadake suvalisi portaale, enamik neist on üles ehitatud miinimumlahutusele 1024 x 768, mis tähendab seda, et selles lahutuses mahub leht pea täpselt ekraanile, laiusega 1280+ lahutused näitavad lehe põhiosa "stiilselt" lehe keskel, kuid 800 x 600 lahutusel ei mahu leht laiupidi ekraanile ära. Postituse valiidsuse huvides katsetasin seda; valisin küll portaali rate.ee, aga ei näe vajadust rohkem testida. Hetkel on mul kaks monitori, üks neist 15" ja teine 17" - seega 1024 x 768 ja 1280 x 1024.

Selle, et veebitegijad loevad miinimumlahutuseks 1024 x 768, taga on, ma oletan, see, et kuigi 15" on ehk hoolitsevamate kasutajate seas ammu välja surnud, on paljudel 17-tollistel sama lahutus. Minul on 17" juures 1280 x 1024 kahel põhjusel, teine neist just see, et 15-tollisel oli 1024 x 768 ja kui nüüd 17-tollisees sama panna, oleks suurem vaateväli justkui mõttetu. Joonast ma ei mäleta (võib-olla on muutnud), aga Laguntslil on 17" juures see 1024ne lahutus ja mõlemad on minu juures kaevanud, et tekst on väike. Tõsi, enamike portaalide lemmikfondisuurust, 12, seljatoele toetudes pingevabalt ei näe, aga graafikas on lisavaateväli hindamatu Graafika tähendamas siis kas filmi vaatamist, mängude mängimist või fototöötlust.

World Power

Американская фирма Transceptor Technologies приступила к производству компьютеров «Персонaльный спутник». Tõlkes tähendab see seda, et Ameerika firma Transceptor Technologies on hakanud tootma arvutit nimega Isiklik kaaslane... Tõepoolest, Isiklik kaaslane oli vaegnägijatele mõeldud häälkäsklustele reageeriv arvuti, mille lõi Transceptor Technologies ja just aastal 1990.

Lugu The Power on kasutatud paljudes filmides ja telereklaamides, oletatavasti meenutatakse lugu ka füüsikatundides üle maailma. Raadioonude traditsioon on mitte mängida pikki lugusid ja plaadikompaniid tulevad neile tihti vastu, andes loost välja ka lühema versiooni. Filmides ning reklaamides on ka pool minutit ühte lugu juba liiga pikk, seega ei maksa imestada, kui plaati kuulates lugu üsna jura tundub. Loo kaubamärgiks olev helirida on kasutusel vaid muusikalise refräänina, ülejäänu võib oma kellade tõttu tunduda jõulumuusikana.

Esimene lugu ära kuulatud, hakkavad kindlasti nii mõnelgi näpud sügelema, eriti kiire plaadi vahetamine toimub korteriläbudel, kus vindine, või ka kaine, seltskond ei taha ju mittehitte kuulata. Tõsi, tegu on ilmselgelt aegunud muusikaga, kuid see ei tähenda, et ta on selle pärast halb.

Palad Ooops Up ja Cult Of Snap on meeldejääva refrääniga, esimene neist kaver loost, millele bändi naislaulja oli taustalauljaks. I'm Gonna Get You (To Whom It May Concern) on pigem jutustus kui laul, kuid minu arvates kõvasti etem igasugustest pastakast imetud armuballaadidest. Mary Had A Little Boy on, nagu nimigi vihjab, omapärane tõlgendus lastelaulust Mary Had A Little Lamb.

Lugu Blasé Blasé on huvitav selle poolest, et seal teeb kaasa üks imeliku häälega tüüp. Ka on meeldejääv üks teise rütmiga esitatud rida. Only Human puhul aga tasub teada, et Snap!'i kahe esimese albumi räppar Turbo B astus kaheksakümnendate räppkontserditel üles human beatbox artistina.

Albumi lõpetab remiks loost The Power. Enamiku lugude muusika autoriteks on Benito Benites ja John "Virgo" Garrett III.
Nimede taga peituvad aga Michael Münzing ja Luca Anzilotti, kellest küll viimane pole saksapärase nimega, kuid igatahes kartsid nad, et saksa muusikasse suhtutakse eelarvamustega, sealt ka varjunimed.

Miks Joonas vihkab sülearvuteid

Pealkiri eeldab, et me hakkan oma sõpra nüüd maha tegema ja vastu vaidlema ja nii edasi. Tegelikult suhtume me sülearvutitesse ühtemoodi, mina lihtsalt väldin sõna vihkama.

Ma ei tööta arvutiteeninduses, ei remondi oma olematu sõpradehordi arvuteid ega korralda küsitlusi, kuid mul on tunne, et koos Interneti, õigemini Interneti kasutajate, massilise levikuga Eestis on ka levinud mood sülearvuteid kasutada. Mina ei tea, äkki on inimestel arvamus, et lauaarvuti on kuidagi vananenud ja sülearvutid on kuidagi modernsemad.

Kas pole tore omada isiklikku sülearvutit? On küll, kuid oleneb... Kui sa reisid tihti ja sul on vaja kodust eemal olles arvutit kasutada, on läptop igati vajalik. Kui sa aga kasutad arvutit ainult oma kodus, siis on igal juhul lauaarvuti palju parem. Muideks, läpakaga voodis olemine on ülehinnatud. Ükskõik, mis asendis sa oled, on see ebamugav ja isegi ebatervisik.

Ebatervislik? Kui sa istud voodis ja isegi kui sa saad selga toetada, hoiad sa pead umbes 45-kraadise nurga all, mis tekitab kaelale pinget. Laua taga istudes hoiad sa pead aga püsti ja monitor on su silmade kõrgusel. Pead hoidma õpib inimene paarikuuselt ja edaspidi on see pea loomulik asend. Pilgu alla suunamiseks või pea kuklasse ajamiseks on vaja ekstra lihaste pingutamist. Ja olles voodis kõhuli ja järgides ekraani on sul just nimelt pea kuklas.

Ja kui voodi välja arvata, siis tekib sul ikka lemmikkoht, kus sa läpakaga oled. Reeglina on see koht laua taga, sest... Vähe sellest, et eelneva lõigu situatsiooni ehk läpakaga voodis olemise ebamugavused olen ma omal nahal läbi elanud, mul on praegu kodus enne uue arvutilaua saamist ajutiselt nii, et arvuti on madala kapi peal, kus pole arvutiga laua taga istudes jalaruumi. Ja selle tõttu, ma arvan, taipad sa ruttu, et sülearvutiga juba suvalises kohas ei istu.

Korralik inimene arvutiga juba kööki ei lähe, sest ükskõik, kui tihti koristdada, juhtub varem või hiljem köögilaud olema söögiga koos. Ka tillukene plekk ei tee arvutile head.

Kui sul on kindel laud, kus sa arvutiga töötad, siis on lauaarvuti igal juhul parem kui sülearvuti. Monitori pind on suurem ja ei ole nurga all, hiir on mugavam ja klaviatuuri nupud on paremini paigutatud. Muidugi saab sülearvutile osta välise hiire, klaviatuuri ja monitori, mina näiteks kasutan alati välist hiirt. Lauaarvutil on ka kergem komponente välja vahetada, osavamad saavad seda ka ise teha. Viimaks, kuna arvuti on tarbeese ja sa oled sellega vahetumalt kontaktis kui näiteks televiisoriga, ajad sa varem või hiljem sööki-jooki klaviatuuri peale. Lauaarvuti puhul on uus klaviatuur või hiir võrdlemisi odav, kuid kuna sülearvutil on klaviatuuri all kogu süsteem, on halvimal juhul vaja uus läptop osta.

Debiilmolekul

Küsimus: kuidas hääldate EMT näiteks sisseütlevas käändes? Näiteks vahetad mobiilivõrku ja lähed üle EMT võrku. Kas lähed siis EMT-i või EMT-sse?

Asjaolu, mis mind kirjutama sunnib, on see, et EMT-i hääldus on ju emti ehk peaaegu empty. Minumeelest pisut tühine? Mina näiteks küll ei ütleks EM(p)TY, eriti, kui ma oleks EMT pressiesindaja; nimelt ajaleheartiklites EMT kohta on tihti lugeda, et EMT-i ja EMT-i. Ja et te ei arvaks, et ma äsja selle avastasin... Kunagi oli TV3-es noortesaade Filter, kus Heidy Purga ütles muudkui, et Tulemas on emti mäng ja et Emti mängu auhinnad on need ja need. Ma mõtlesin juba siis, et omg.

Muide, on selline automark (ja mudel) nagu Acura NSX. Eks need, kes eelistavad ee-em-tee'le Emt öelgu siis mitte enn-ess-iks vaid Nsx.

Persse see raha!

Ameerika lauljatari ja Briti filmilavastaja lahutus on väidetavalt leidnud lahenduse kokkuleppe näol, kus meesosapool loobus igasugusest rahalisest hüvitisest, vahendab Telegraph, vahendab publik.delfi.ee.

Tubli, Guy Ritchie! Arvatavasti on sul raha piisavalt, et mitte nälga jääda. Ja veidi rohkemgi.

Identiteedita lendavad objektid

Väljas oli kohev lumekate. Kas tõesti juba neljateistkümnendal oktoobril? Igaüks tegeles oma päevatoimetustega, mina olin hetkel kesklinnas. Linna südames oli suur ringikujuline paetellistest purskkaev, mille ümber sõitis ringtee.

Järsku hakkas taevas laiutav hallikas pilvkate kiht kihi järel ühest punktist eemale nihkuma; kostis hüüdeid teemal „mis toimub”. Väheste, kuid loendamatute kihtide alt hakkas paistma kolmnurkne tükk sinist taevast. Äkitselt läks see aga mustaks ning selle musta sees hakkasid paistma eredavärvilised tuled. Taeva allapoole laskudes said kõik selgeks, et see taevas on tegelikult suur lennuk, mis kusjuures meenutas pigem trapetsit, kui ringi. Maandus ta purskkaevu peale, mis ehk isegi katki ei läinud, kuna enne polnud seal peal kaunistusi näha. Lennuk oli segu sinisest ja mustast värvist ning tal olid ümarad ääred, ta oli üleni voolujooneline. Üleminekud olid kaarjad ning seda olid ka vertikaalsed küljed. Kogunenud rahva seast tegid osad samme ettepoole, sest oli selge, et midagi suurt on toimumas.

Uks avanes ja sellest tuli välja neljaliikmeline perekond: karmi ja distsiplineeritud olekuga kaitsevärvi riietuses sõjaväekindral, tema veidi matsakas naine ning varastes kahekümnendates noormees ja neiu. Kindral palus vastuvõttu vastavaks otstarbeks mõeldud saalis, kuhu vist läks ka tema naine. Noormees ja neiu otsustasid aga natuke linnapeal Maaeluga tutvuda.

Saalis arutati poliitilistel teemadel, kõlasid ka üpris sõjakad variandid. Algust ma ei kuulnud, kuna kui oli näha, et tuleb ametlik vastuvõtt ja samas oli võimalus võõraplaneedilisi uudistada ka mitteametlikult, langes otsus muidugi viimase kasuks. Mingil hetkel otsustasin aga saali minna ning siis kuulsingi võimalikest vaenulikest plaanidest. Muutusin väga ülbeks ning segasin julmalt vahele, küsides: „Kas olete näinud filmi Terminaator Kaks? Seal öeldakse, et inimese loomuses on ennast hävitada. Meie kolm aastat võrdub ju teie ühe aastaga. Oodake veidi oma hävitusplaanidega ja me teeme selle töö teie eest ära.”. Kindral vastas seepeale: „Okei, ma tulen järgmine nädal tagasi...”. „Ei-ei,”, segasin mina vahele, „ Sellest on vähe, tulge tagasi näiteks saja aasta pärast. Ai, kurat, te olete siis elanud 33 aastat. Aga noh, te ju väärtustate kollektiivseid saavutusi rohkem kui individuaalseid?”. „Mhmh.”. „No vot. Kui võitu ei näe teie, siis ehk teie poeg, pojapoeg...”.

Selle aja peale mõtlesid kindlasti paljud kohalviibijad, et kas tulnukad ongi nii sõjakad? Siis aga tulid sisse kindrali lapsed, kõigepealt noor neiu, kes puudutas hellalt mu kätt ja vaatas sõbralikult silma, siis noormees, kes tuli ja kallistas mind kui vana sõpra. Ei julge loota, et minu lahend kindrali vaenulikest plaanidest loobuma pani, kuid igatahes hakkas ta oma järeltulijatega vestlema. Saal, kus me olime, asus vist allpool maapinda, igal juhul oli välja minekuks vaja trepist üles minna. Kindrali naine käis vist vahepeal kuskil kõrgel, sest väljumiseks trepist üles minnes tuli ta kuskilt ülakorruselt alla. Ta hõõgus kergelt, nii et pidin ütlema: „Jahtu maha, ära unusta, kus planeedil sa oled.”.

Kätte oli jõudnud õhtu ja võõraplaneedilised otsustasid öö meie planeedil veeta. Võsukesed tahtsid, nagu ikka, kauem väljas olla, kuid mees ja naine ei olnud sellest huvitatud. Millegipärast elasin mingis hotellilaadses elamus ja veelgi huvitavamal põhjusel küsis kindrali naine just minult, kus ta võib magada. Ütlesin, et magagu minu voodis, kui ärgu ennast ära unustagu ja öösel mu voodit maha põletagu. Selle peale embasime me jälle pikalt – ei tea mina, mis nende võõraplaneediliste ja kallistamisega on. Sõbralikud on vist.

Läksime võsukestega randa, kus oli soe ja lumest polnud jälgegi. Ei tea, kas seda tegid nemad, nii kuumad nad ikka olla ei saa? Igatahes tahtsid nad Maakate kombel lõbutseda, kuhu kuulus ka alkohol. Võõraplaneedilised polnud varem alkoholi joonud ja seda oli ka näha. Üsna vähese koguse peale unustasid nad end ja hakkasid kummaliselt käituma. Noormees näiteks ei arvestanud, et meie planeedil on suhteliselt ebatavaline sõita rulaga, mis on mõttejõul endale mootori taha saanud. Neiu aga käitus juba harjumuspärasemalt, ehk jooksis mööda randa ringi ja karjus: „Seksime!”. Keegi õnneks ei hakanud väikest võõraplaneedilisekest ära kasutama ning keegi ütles miskipärast isegi: „Seksi parem Peetri, kui mingi tundmatuga.”.

- Nähtud 15. oktoobril 2008, üleskirjutatud 15. ja 27. oktoobril 2008

Liiklusõnnetus

Kui vahvad on installikad! Millalgi 2005. aastal ostsin ühe LG DVD-kirjutaja. Oi kui tore, plaadilt loen, et on mingi Nero ja alt veel loen, et copyright (c) 2005 by Nero AG. Sealt saingi teada, et ostsin arvatavasti 2005. Nero jah, aga mis versioon? Arvestades aastaarvu mitte eriti uus. Panen CD lugejasse ja ette tuleb uhkelt:

LG DVD Writer Solution
Your complete digital media enterteinment suite

- Play DVDs and MP3s
- Make DVDs
- Burn data/music
- Directly Burn data
- Drive manual

Aga milline on neist Nero? Vähem arvutiga kursis olijale on selline menüü vist küll taeva kingitus. Olgu, õnneks kuvatakse hiirega valikute peale minnes programmi nimi, aga versioonist ei sümbolitki. Muidugi võib-olla on selle taga uskumine, et just see on Nero kõige ülim ja täiuslikum versioon, mida enam kunagi ei täiendata.

Ja muidugi. "Nero"-valikule vajutades tuleb progammi kirjeldus ja ainus nupp on back. Ainus võimalus midagi menüüst installida on niisiis install all, ainus teine valik on exit. Ega's midagi, tahaks ikka teada saada, mis versiooniga tegu, ja seega vajutan exit ning asun käsitsi CD kallale. Ka litsentsitingimustes on kõike muud peale versiooninumbri. Ega ma muidugi läbi ei loe, aga kohe alguses võiks see ju kirjas olla. Ahjaa, vahepeal mainin, et vanad Nero'd ei lähe Vista peal töölegi, hea, et mul ka XPga arvuti kodus.

Kui kõik ärainstallitud, saan teada, et see on 6.3.1.26. Aga kas poleks lihtsam olnud seda kuhugi kirjutada? Lisaks oli tegu 2004. aasta tootega, sama aastaarv oli mälu järgi ka tšekil, mille hiljuti ära viskasin.

Must president, lõpuks ometi!

Pealkirjaga on kõik öeldud. Rassism ei ole USAst kuhugi kadunud. Barack Obama on president ja kõik. Kui aga rõhutatakse, et ta on must...

Loomulikult ei usu ma, et ametlikud kanalid ta nahavärvi rõhutaks, aga niikuinii hõiskab keegi kuskil, et Ameerika sai endale musta presidendi. Olgu see või rasside võrdsuse tähe all, neegrite mustaks nimetamine on rassikuuluvuse rõhutamine, seega vist rassism.

Kui sa pole Internetis...

Selline näeb siis Tasku välja satelliidilennult. Huvitav, kui vana see pilt on?

Eesti on majanduskriisis ja raha on kadunud ning bordelle ei külastata, aga olen kindel, et kui õigetele inimestele õige summa maksta, saaks ka Tartust detailseid pilte:



Ma ei käi nüüd välja just uut ideed, kuid kui klikkasite lingil, siis teate, mida ma mõtlen. Ja miks ainult äriettevõtted? Kui on piisavalt suur maja ja korteriühistu luba, saaks ju igaüks maalida katusele Tere, maailm!

Kaks näitepilti ka; esimene neist teeb muidu igavate katuste vaatamise ehk huvitavaks, kuid teine on ehk juba liiast - tegu pole ka katusega:

Maa-alune ralli

Jah, see on 2004. aasta mäng, seega kiviaegne virts, mida mängivad ainul homod ja perverdid. Ma ei tea, kes neist mina olen, selles mõttes, et ma võin ju homo ka olla, kui see sõimajaid rahustab, aga mulle meeldib see mäng oma karjääri interaktiivse menüü poolest, kui seda menüüks nimetada saabki.

Ehkki vahel on see "interaktiivne menüü" tüütu, kui näiteks oled omaarust olnud praktiline ja teinud ära mäetiiru, et teha korraga kõiki sõite mäel, ja siis tuleb kesklinnast mingi kaanepildi-sõit, mille sihtpunkt on selle mäe, täpsemalt "kõrgendiku", kaugeimas osas. Illustreerimiseks kaarti ei pane, kes teab, see teab. Või otsib ise.

Igatahes näidatakse sulle karjääri alustades koomiksistiilis videot sellest, mis juhtus peale NFSU lõppu. Sellel mitte peatudes antakse sulle alguseks kätte parajalt tuunitud Nissan 350Z, mis tuleb Rahelile tagastada, kuid... Sul on võimalus sellega ära võita kolm outrun'i ja teha kolm rallit, millest üks on peidetud ralli (hidden race), ja selle tulemusena teenida 1300 ühikut. Selle hulka olen arvestanud ka maasvedeleva raha ja mõne infosõnumi, mille eest saab 25 ühikut. Autopoodi jõudes ära raha pärast pabista - uus auto on sulle tasuta. Seletus on, et auto saad raha eest, mille kindlustus sulle eelmise auto eest kandis. Neli edasist tasuta autot on sponsorite poolt - igas levelis saad ühe. Ahjaa, mina mängisin esimest korda mängu nii, et sõitsin Raheli autoga kohe autopoodi ja kuskil viiendas levelis tuli vihane telefonikõne, et Hey, I want my car back. Veidi guuglit ja selgus, et tegu on mängu bug'iga, nimelt see sõnum-kõne peaks tulema alguses, kui sa Raheli autoga rallitad. Muideks, sõna kuskil pole samatähenduslik sõnaga umbes, aga seekord oli kasutus õigustatud - ma ei mäleta, mis koha peal see sõnum tuli. Olin lennujaamas, aga see võis juhus olla.

Autopoes on sul alustuseks valida kuue auto vahel. Soovitan valida Peugeot 206, Toyota Corolla või Honda Civicu. Focus on liiga puine ning Mazda ja Nissan on liiga kerged. Esimesega jääd hätta driftil, teistega street x'il. Peugeot'ga peab lõpuni vastu, Corollaga ehk ka, Civic jääb liiga jäigaks. Lõpuni olengi olnud vaid kahe autoga, Peugeot'ga ja Celica'ga (st kõik sõidud sama autoga). Ka on kasulik vahepeal võtta mõni maastur; maasturiga ilmub iga level kaardile kolm maasturisõitu, mis küll mängu progressile juurde ei anna, kuid nende eest saab pappi ja nad on lihtsalt võidetavad, kuna maasturid on ju kurvides äpud. Erandiks on esimene level, kus maasturisõite pole, kuna sul pole veel ju neid lahti sõidetud. Kusjuures, esimene kord tegin mängu läbi ilma hidden race'ideta ja progressiks tuli ~53%. Teist korda läbi tehes tuli ~76%. Käivad jutud, et tehes mängu 100% läbi, saad auhinnaks Caleb'i auto (mingi tuunitud Ford).

Celica saab lahti teise leveli viimase URL'iga, ehk siis reaalselt on ta kättesaadav kolmanda leveli alguses. Pane aga tähele, et enne esimest sõitu pole sul sponsorilepingut, mis tähendab, et kolmanda auto koht garaažis on lukus. Kolmandas levelis saab veel lahti Toyota Supra ja Acura NSX'i; edasi pole mõtet viivitada, sest siis ei saa enam ühte unique perfomance upgrade'i. Nimelt on kasulik teha outrun'e, sest kuidas sulle meeldiks võita endale kõik see:

hoods (4 wins in stage 2)

performance choice (engine, transmission, tires) (3 wins in stage 3)
rims (6 wins in stage 3)

spoiler (4 wins in stage 4)
vinyl (6 wins in stage 4)
performance choice (ecu, turbo, brakes) (9 wins in stage 4)

performance choice (nitro, weight, suspension) (6 wins in stage 5)
wide body kit (11 wins in stage 5)

Seega, ses mõttes on Peugeot, Civic või Corolla kasulikumad kui Acura, Celica ja Supra (või samuti kolmandas lahti tulevad Lexus IS300 ja Audi A3), et unkaalkapott jääb saamata. Performance upgrade ehk liiga tähtis, et seda ignoreerida - selle saamise võimalus kaob koos leveli lõpuga, seega tõesti ei soovita neljanda ja viienda leveli autosid ihaldada. Aga ka unikaalvisuaaltuuning on tähtis, sest ilma nendeta peab vastavalt levelile kuuese ja kümnese reitingu kättesaamiseks kõvasti pingutama ja ehk ka lisama juppe, mis endale ei meeldi, kuid iga unikaalvisuaaljupp annab juurde 0,8 punkti ja body kit koguni 2 punkti. Seega ei pea kõikide unikaaljuppidega auto omama näiteks roof scoop'i, spinner'eid ega ka karbonjuppe. Mudugi võivad levelid 4 ja 5 meelitada lahedate autodega, kuid ka baasleveli autod on näitajate poolest lõppu tuunitavad. Ning paluks mitte tulla siia blogi alla mölisema, et level kolmes saab Eclipse'i ja TT. Teoorias küll, kuid ära unusta, et leveli viimased autod saab reaalselt kätte järgmise leveli alguses, seega ei kehti neile ka eelmise leveli soodustused.

Haibitud autode kohta mängu põhjal ka paar sõna. Jah, Toyota Celica on hea, seda juba mainisin. Ford Mustang on vist liiga kerge, igatahes läheb ta kergelt pöördesse (spin'i). Nissan Skyline kohta halba ei ütle, aga kuna ta on juba tehaseseadetega võrdlemisi heade näitajatega, saab teda kõige vähem tuunida. See võib olla muidugi ainult illusoorne, aga näitajate piiratuse tõttu on tuunimivõimalused tehase näitajatega pöördvõrdelises seoses. Näiteks Celical on alguses väga väike tippkiirus, level 3 tuuninguga on tippkiirus aga peaaegu tipus. Lisan siia lõppu ka autode nimekirja, kus näha, mis millal lahti tuleb:

Available at start:

Ford Focus ZX3
Honda Civic Coupe SI
Mazda Miata
Nissan 240SX
Peugeot 206 GTI
Toyota Corolla GTS

Unlocked at stage 2:

Lincoln Navigator, Cadillac Escalade; complete url #1
Hummer H2, Hyundai Tiberon; complete url #2
Nissan Sentra SE-R Spec V, Toyota Celica; complete url #3

Unlocked on stage 3:

Lexus IS300; complete url #4
Toyota Supra; complete url #5
Volkswagon Golf GTI; complete url #6
Audi A3, Acura RSX ;complete url #7
Mitsubishi Eclipse GSX, Audi TT; complete url #8

Unlocked on stage 4:

Mazda RX-8; complete url #9
Inifiniti G35 Coupe; complete url #10
Mitsubishi 3000GT; complete url #11
Pontiac GTO; complete url #12
Mazda RX-7; complete url #13
Nissan 350Z, Ford Mustang GT; complete url #14
Mitsubishi Lancer Evolution VIII; complete url #15

Unlocked on stage 5:

Nissan Skyline GT-R R34; complete url #16
Subaru Impreza WRX STI; complete url #17

Muide, euroopaversioonis on Honda Civicu asemel mingi luukpära-tüüpi Vauxhall. Ka on alguses väljaspool kajääri lahti Mitsubishi Lancer. Samas on US versioonis karjääriväliselt ehk quick race mode'is lahti Mazda RX-8. Minul on arvutis eurovärk, Joonasel Playstationil tähed ja triibud.

Negatiivse poole pealt seda, et Vista peal kipub NFSU2 aeg-ajalt kinni jooksma, võimalik, et pätsi süül, sest kõik foorumid kisavad, et mäng jookseb Vista peal fainilt. Samas töötas mäng XP peal ilusti, kuid Vistal XP compability mode's jookseb ikka kinni.

Okei, väike vaene EA Games pingutas ju nii väga, et NFSU2 oleks strateegiamäng. Mäeotsast linna poodi ja tagasi sõit on kohustuslik ka siis, kui teed sõite mäe otsas ja siis tuleb lahti mõni performance upgrade. Muud sõidud teeb niisama ära, aga drag ja street x muutuvad uue lisata pea võimatuks. Veel strateegiast - minu praegune peaauto Celica jääb neljanda leveli driftide jaoks nõrgaks, kuna kogub liiga palju kiirust. Mina ei viitsi aga täita EA unistust ja minna iga sõidu jaoks autot konfigureerima, seega ei jää mul muud üle, kui hambad ristis oma laiskusest üle olla ja drifti jaoks võtta teine auto, millel pole ECU-t ega turbot. Õnneks ei pea auto vahetuseks garaaži sõitma, nagu poodide puhul.

Mountain drift oleks väga lahe, kui poleks liiklust. EA väidab uhkelt, et tavakodanike autodest väga lähedalt möödadriftimine annab boonuspunkte, aga ju ma siis pole nii äss, et seda teha. Mulle on liiklus tüliks, kuna võib hea drifti rikkuda. Väike vihje ka - mida kaugemal teest sa driftid, seda suuremad punktid tulevad. Ehk siis, et kui sul on võimalus kellegi sisehoovist läbi sõita, siis tee seal mõni insane drift. Mälu järgi meenutades on driftiloosungid jägmised:

2 000 - good drift
3 000 - great drift
7 000 - superb drift
20 000 - outrageous drift
50 000 - insane drift

Viimast olen saanudki ainult mäedriftil. Netis vihjati veel, et 100 000 on drift king.

Ka drag võib olla keeruline. Nimelt pole ju drääg enam drääg, kui sa pead pidevalt rida vahetama - okei, rööbastel vms sa tead, et rongid on suht sikasaka, aga lennujaamas on mingid piirded huupi ette topitud ja välisringil on sul kurvid ning samal ajal ka liiklus. Sul on vist erilist ruumitaju vaja, et aimata, mitmendas reas sõidab kurvi tagant tulev auto.

Viimaseks, kuid mitte lõpetuseks, on veidi jama ka ajakirjasõitudega - ikka juhtub, et keerad kogemata vales kohas ära, aga kuna aeg on piiratud, ei jõua sa enam oma viga parandada. Kuid restartida sa neid sõite ei saa, seega istu ja oota rahulikult aja nulli jõudmist, sest alles siis pakutakse võimalust restartida. Muidugi, kui sa tead, et sul on sõiduks nitrot vaja, kasuta aega ja tee mõni 360-pööre, saad 400 nitropunkti.

Getosläng on ka äärmiselt pindakäiv, ka Wikipeedia mainib seda. Lisaks on häiriv, et koguaeg on öö ja pidevalt sajab vihma. Jah, hoole ja armastusega lihvitud vihmapiisku ja neoontulesid on vaja ka näidata, aga mängu selge mõjutaja, The Fast and the Furious, näitas ju päevavalgust...

Juhuks, kui mängime seda kunagi võrgus, näitan teile oma unikaaljuppidega Celicat. Välistest unikaaljuppidest on sel tagatiib, vinüül, ilukilbid ja wide body kit. Sisemistest on mootor, pidurid ja käigukast. Visuaalreiting on 9,39 - kapott ei ole kõige "vingem", roof scoop puudub ning veel pole peal tuunitud spidomeetrit, mis väljast nagunii ei paista.





Muide, autot saab eelvaate reziimis keerata hoides all hiire keskmist nuppu.

Q-Liis

Meie keelde on siginenud inglise keele mõjul otsetõlkelollusi nagu olen sinu pihta vihane (I'm angry at you) ja ma võtan selles uhkust (I take pride in this), huvitav, millal kohtan väljendit ma loendan sinule (I'm counting on you)?

Okei. Raamatuid tõlkida ma enam nii pea ei taha, eriti, kui see nii korraldatud on. Kõigepealt pidi keegi mu tõlke Tõraveres üle vaatama, kuna ma ju ikka pole astronoom ja ei pruugi termineid teada. Arvestasin sellega ja jätsin tõlkesse märkusi. Ülevaatamist aga ei toimunud, seega sain ma kirjastuselt sõimata ebakvaliteetse tõlke eest. Tõlge oli toimetatud, rahagi käes, kui avastati, et indeks on tõlkimata. Nüüd tuli mulle kiri, et mõnel joonisel allkirjad puudu. Võimalik, mulle pole originaalraamatut kunagi antudki, seega ei saa välistada, et minu paljundustele pole midagi peale jäänud. Kusjuures, ühe asja eest saan mina neid sõimata. On üks joonis, mille serv ulatub teisele lehele. Selle joonise kirjeldus on aga esimesel lehel. Seega loogiline, et teisel seda pole.

Minu enda arvates on aga kummaline osade tähtkujude tõlkimine. On selline tähtkuju nagu Pegasus. Ladina keeles siis ka Pegasus. Kõigepealt, see leht, kust ma vasteid vaatasin (www.aai.ee), ütles Peegasus. Nüüd aga vaatan, et see sai toimetatud kujul Pegasos. Ei tea, minu jaoks kõlaks see küll loomulikult Pegasusena. Seda O-looma ei pruugi inimene esimese ropsuga tiivulise hobusega seostadagi.

Teine asi, millest aru ei saa, on, et miks Boötes peab olema ingliskeele eeskujul Bootes? Noh, eesti keeles Karjane, aga ladina-variant on ikka Boötes. Sama, nagu ka Magelhãesi pilved jätsin ma selle "imeliku" tähega.

Viimane on, okei, rohkem ehk minu pirtsutamine, aga Herkulese tähtkuju? Jah, kui ma ei eksi, võib öelda, et rooma adopteeris kreeka müüdid, ladinastades vaid nimed. Ja ingliskeellastel on kergem hääldada höökjuliis, mitte mingi... ei teagi täpselt. Aga tegelikult on ju tegu Heraklesega, teised kreeka mütoloogiategelased on ju meil ka võimalikult originaalilähedased. Muide, Höökju-Liis oleks vahva tüdrukunimi.

Joonase uus arvuti sai esialgu nimeks Noorem_õde, sest tegu ju põhimõtteliselt minu arvuti lahjema variandiga. Temal võtab vanast arvutist uude andmete kopeerimine kindlasti palju vähem aega kui mul. Ei teagi, kui pisike ketas tal oli. Minul igatahes võtab see protsess kaua, rääkimata sellest, et kui ma veel kõike sorteeriks ka... Sellepeale, mis ma nüüd ütlen, soovitab mõni ehk kohe Linuxit, kuid okei. Nimelt on Windowsil mingi komme teatud katalooge mitte lugeda. Kusjuures ei, mul ei ole erikaraktereid, kui mitte täpitähti arvestada, mida ta ju mujalt probleemideta loeb. Teine piirang on vähemalt minu jaoks kummaline, näiteks ei lase ta mind ligi kataloogidele Graafika ja Toimikud, just nagu ära tabades, et need on my documents-tüüpi kataloogid, mida tuleb kaitsta. Viimaks ei tasu loota, et paned ming hulga asju muuvima ja lähed teed muud, kasvõi magad. Võib, jah, vaadata, et muuvimiseks läheb paar tundi, aga tõenäoliselt küsib või teatab ta midagi juba viieteist minuti pärast, seega, kui oled magama jäänud, ootab sing hommikul ikkagi sama operatsioon eest.

The sound of tomorrow, the music of today

Oleks ju uhke teha juurde kaks sissekannet plaadiest, siiamaani on ju neid vaid kolm (vaata paremale ja vajadusel keri alla). Kuid mõlema plaadi kohta tuleks paar rida, võib-olla isegi paar lõiku. Samas oleks lõigus minu enda kommentaarid tänapäeva muusikale ja plaatidest endast oleks vähe.

Britney Spears Blackout ja Katy Perry One of the Boys. Mõlemad suht möödaminnes läbi kuulatud, kuid mulje siiski. Viimane esimesena, nimelt kuulsin, mitte raadiost, vaid automakist megahitti I kissed a girl and I liked it, seejärel nägin jutukas, kuidas keegi kirjutas hoolega kõiki sõnu, mis ta hetkel kuulis. Niisiis otsustasin teha nalja ja otsida, ehk on artistil mõni plaat. Oli, tõmbasin, ei ostnud. Ei usu, et neiu oleks raha saanud, kui oleks ostnud (loe seda, teine lõik peale tsitaati).

Kohatu ehk võrrelda, aga Avril Lavigne on parem. See peahitt on selline popplugu, aga enamus teisi on mingi tüüpiline ameerika kantrirokk, seega pettumus neile, kes loodavad leida plaaditäit I Kissed a Girl'e. Üks teine lugu on küll ka poppstiilis; mul on kahtlus, et see lastakse singlina välja. Teate ju küll, suur osa artiste (produtsente) näevad suurt vaeva vaid lugudega, millest loodavad singliväljalaset ehk potensiaalset hitti. Teine hitihoiatus plaadil on You're so gay and you don't even like boys, tegu siis pigem kantripopiga. Kusjuures, ma ei tea, kuidas on õige Mozart'i hääldus, aga ma pakun, et ikka mo(o)tsart, mitte mõuzaat; kui nii, siis on arvatavasti tegu tavalise ignorantse pubekaga (okei, ta on 24). Kiitus lauljale aga selle koha pealt , et ta on ära tabanud, et igasugune geiteema on moes, muidugi viimase laulu näol on teema minujaoks ehk liiga pubekalik. Kokkuvõttes ma seda plaati eriti ei soovitaks, samas mõnus taustapopp, mis kõrva väga ei riiva.

Inimese, kes on suht rentslist välja tulnud, tahtejõud väärib imetlust. Ka Blackout on mõnus taustapopp, minu arvates paremgi, kui eelmaise lõigu plaat. Sõnadel on mõte, eriti, kui Britney ise sõnad kirjutanud. Julgen selles aga kahelda, sest Spears ise on märgitud vaid kahe loo kaasautoriks. Samas, plaat pole meeldejääv, ei ole sellist kestvusjõudu. Tänapäeval on vist vokaalinstrumenaalteose rõhk sõnadel; ei suuda meenutada ühtegi meloodiakäiku.

Samas ei tähtsusta ma ka meloodiat üle, oleneb ju loost. Meeldejääva, rõhutan, meeldejääva esitusega või refrääniga saab palju ära teha. Esimese näiteks kindlasti Duffy, teise näiteks ehk hetkel kummitav I know what I want and I want it now, I want you, 'cos I'm Mr. Vain. Viimasel juhul on küll tegu seguga refräänist ja meloodiast. Kusjuures, ma ei tea, kuidas teistel on, aga minule ei meenu mitte põhiline sündikäik, vaid see jõuline bassikäik.

Ma lähen alla

Kuigi olen läpakaga seda juba teinud, siis täna kirjutasin lauakaga esimest korda (va hädaolukorrad) restartimata plaadi. Miks ma siis ilma muidu ei julgenud?

Põhjus selles, et mul oli ikkag 256, hiljem 768 MB mälu, mitte 4 GB, nagu nüüd. Võite öelda, et kuna mu kogemus pärineb aastast 2001, kui arvutid olid veel virtsahunnikud, on mu kogemus ammu iganenud, aga ikkagi. 2001. aastal oli mul juhus, kus ma suveülikoolis kirjutasin plaati arvutiga, kus oli Corelis mingi pilt lahti, seega mälus. Kuna see oli aga teise inimese töö, siis ma ei julgenud kinni panna. Juhtus aga paratamatu, nimelt arvutil jäi mälu väheks ja ta jooksis kinni.

Selle kogemuse najal teen ma alati arvutile enne kirjutamist restardi, sest kuigi mälu kurnavad programmid, nagu MSN ja Firefox, on kinni pandud, ei pruugi nad ju arvuti mälust täielikult kaduda, seega olen teinud restardi, et olla kindel, et mälu on võimalikult puhas.

Teine asi, mis ma öelda tahtsin, on see, et väide, et reit on allakäinud ja Orkut on kordades soliidsem, kehtis ehk paar aastat tagasi. Ühelt poolt on ka Orkutis tekkimas pubekate ülemvõim, näiteks olid vanasti seal inimesed täisnimedega, kuid nüüd on seal nimed nagu Paula T, Lahehüüdnimi ., Its-its irw ja Oº°‘¨ L ¨‘°ºO, lisaks väärkasutatakse pilditäägimist, näiteks lisatakse mingi pilt väljaheidetest ja pannakse inimeste nimed juurde.

Teiseltpoolt alandab Orkut end ise, sest tegelikult ei ole ju neid aplikatsioone vaja. Jah, sina ei pea neid kasutama, aga kui su sõbrad kasutavad, siis sa neist ei pääse, Pealegi, kui reidis ilmuvad teadetena ainult teiste kommentaarid silnule, ilmuvad Orkutis sinu kodulehel "uuendustena" ka sinu sõprade ja suvaliste inimeste vahelised kommentaarid, mis sind reeglina ei huvita.

Kui reit oli tegutsenud ja populaarsust kogunud juba üle aasta, hakkasid inimesed reidist ära tulema, kuna see oli progressivne läbukeskkond. Kui nii jätkub, hakatakse ka Orkutist ära tulema, markige mu sõnu.

Oluline takistus

Samas ei saa teda krokodillide hulka liigitada, sest ta on ikkagi kala.

- Jason Downs

Uninterrupted power supply

Tänu Wikipediale sain teada, mida see UPS ikkagi tähendab (lugege pealkirja). Samuti lugesin kunagi, miks neegrid kasutavad väljendit 4-1-1 ja kust see tulnud on. 411 on siis infonumber, täpsemalt USA infonumber, kust saada teavet telefoninumbrite kohta. Noh, et kui popid getoneegrid ja wannabeed räägivad let me give you the 4-1-1 on that, võiks eesti vaste olla ma annan sulle selle kohta 1-1-8-2 (viimane number siis ikka käändes).

Annaks jumal, et sellist slängi ei tuleks. Samas, eesti keele amerikaniseerumise juures, mine tea... Asi, mis mind aga mõtlema paneb, on see, et praegused getoneegrid on uhked on slängi üle, aga tulevased põlvkonnad kunagi ehk ei teagi, miks see 4-1-1 on tulnud. Sama, nagu Futuramas oli, et seltskonnast ainult üks teadis, et Christmas on sõna Xmas "vanaaegne" vorm.

Olgu, voolusäästlikkuse kohta tegelikult seda, et kuna mina pole ju sündinud tark, siis ma ei teadnud seda, et läpaka aku pidev ülelaadimine, mida ta ju teeb, kui ta on seinas ja täislaetud, on läpakale paha. Joonas ütles mulle, et tõmmaku ma juhe välja, kui aku on täis, ja Maarjat ma nägin tegemas ka nii. Samas hakkasin aga mõtlema, et mida kuradit, ega see ka ei saa kasulik olla, kui akut pidevalt kurnata juhtme kinni- ja lahtiühendamisega. Margus aga ütles mulle väga lihtsa lahenduse - kui rüppar on vooluvõrgus, võta aku tagant ära. Hiljuti lugesin ma sama ka jutukast, nii et teadjamad kasutajad seda teevadki. Samas öeldi ka, et iga laadimine vähendab aku eluiga ja iga vooluvõrku ühendamine on aku jaoks üks laadimine.

Seega, kui ma teeks nii, et ühendaks läpaka koos akuga vooluvõrku, selle täis saades võtaks juhtme tagant, kuid aku tühjaks saades paneks juhtme taha, võtaks ma akult ühe laadimiskorra vähemaks, mis lühendaks aku eluiga. Niisiis püüan edaspidi jälgida, et kui mul kavas rüppar mitmeks tunniks sisse jätta, võtaks ma aku tagant ära.

Samas kaasneb selle käitumisega kaasa paratamatult seletamine. Esiteks see, et miks ma aku tagant võtan. Teiseks üks asi, milles mul on juba kogemus, seega sorri, räägin näite varal. Mul oli läpakas Joonase pool kaasas ja vooluvõrgus. Joonasel oli aga vaja üht lisapistikut ja ta tõmbas rüppari juhtme välja. Loomulik tegevus ju, läpparil on aku. Aga, nagu ütles Stan Lee - With great power comes great responsebility - ja eeldades, et knowledge is power, oleks minu vastutus siis olla kindel, et kui ma oma teadlikkusest ei kasuta akut, kui läppar on vooluvõrgus, et seda juhet keegi näppima ei tule.

Pihutäis peeniseid

Hiljuti ütles keegi jutukas, et nägi unes, kuidas läks koos Laari ja Ansipiga ööklubisse ja nood hakkasid omavahel kaklema. Seejärel ütles, et ta peaks hullumajja koha otsima.

Minuvihkajad ütlevad, et absoluutselt kõik minu järeldused on alati eranditult valed, aga mina järeldan sellest hullumaja-lausest, et inimene pidas oma unenägu ebanormaalseks. Või siis arvas, et teised peavad.

Olgu, kui suhteliselt ebareaalsed unenäod on ebanormaalsed ehk neid ei tohiks näha, aheldage mind kohe lehmakettidega tuppa kinni. Nimelt nägin eile öösel unes, et mu peenis kasvas momentaalselt tagasi, nii kui ta ära murda. Ja niiviisi mul oli siis laua peal kaks peenist, eesnahkadega ja puha, ning üks eesnahaga maskeeritud porgand.

Olen nüüdseks neli korda poole aasta jooksul unes näinud oma... võimalik, et unistuste maja. Esimesel ja teisel korral tundus ta T-tähe kujuline, kolmandal korral selgus, et ta on keskelt ühendatud ja et osa majast asub liival, mis võib tähendada, et ta on veekogu ääres. Eile oli väljas talv ja ma tulin kõrvalmajast peamajja, peamaja uksekoht tungis veidi esile ning ukse all oli väike kõrgend, kuhu viis paar trepiastet. Püüan umbkaudse joonise teha, kust näha algne T-täht ja võimalikud lisad.



Joonis pole jah, parima kvaliteediga, ja need keskmised vabad alad paistavad imelikud. Samas võiks nende alade treppküljed olla sujuvalt sissepoole kaardu ja need siseõued võiksid ju olla väikesed botaanikaaiad.

Bitihaldur

Oijah, ma käisin Gennetis, ning mu keha on pisut nõrk. Aga praegu istun ma oma tugitooli tagaistmel ja Core 2 Quad laulab mulle vaikset laulukest. Hea, et sain juhtmeotsa kupatada klaviatuuri, millega ma ka vahekorras olin. Nüüd, teel tuttu, on kõike aeg meenutada.

Juba kevadel, kui polnud üldse minu praegusest töökohast juttugi, oli mul siht osta tõlkerahade eest arvuti. Nüüd siis seadis töökoht ka omad nõudmised ja sai Vista kasuks otsustatud. Vista pole üldse võimatu, eriti, kui User Account Control maha keerata, mis tahab iga asja tegemiseks kinnitust ja ei luba süsteemikettale asju kopeerida. Akronüüm UAC on kusjuures mängus Doom esinev fiktiivne ettevõte nimega Union Aerospace Corporation - niipalju siis assotsiatsioonidest.

Vistale on minu heameeleks sisse ehitatud partitsioonide tegemise võimalus, mis kahjuks aga peagi takurdub. Oma esimesest kettast sain ilusti ära lõigata 90-gigase ja 140-gigase ketta, aga põhiosa 360-st väiksemaks ei läinud. Abi võiks olla ehk mõnest super-defragmetijast, sest pilt võib olla umbes selline:



Ehk siis et pika tühja ala lõpus on indeksfail, mida niisama juba ei liiguta. Okei, vähemalt kaks partitsooni on olemas. Lisaks eraldasin teisel kettal töö jaoks 300 GB.

Vistat peetakse äärmiselt halvaks ja see on mitmetes läbikukkumisedetabelites kõrgel kohal. Aga kas teate ka sellisest asjast, nagu Mojave Eksperiment? Nimelt küsiti grupi inimeste käest kümnepuntiskaalal arvamust Vistast, mis oli keskmiselt 4,4. Seejärel näidati neile demot uuest operatsioonisüsteemist, Windows Mojave, mille hindeks anti keskmisena 8,5. Tegelikult oli aga ikkagi tegu Vistaga. Seda eksperimenti on loomulikult ka kritiseeritud, aga see tõestas siiski, et kui inimesed võtaks Vistat puhta lehena, neile see meeldiks.

Kusjuures, sain endale hiljuti jutuka kaudu uue sõbra, Heleri. Pildi põhjal, mis ta mulle endast näitas, on ta selle neiu moodi, kes on mu graafikakaardi logol.



Millega ikka graafikakaarti testida, kui mitte mänguga? Mänguks siis Need for Speed: Underground 2. Esimene asi on muidugi see, et nägin seda publikut, noh, kes sõdu alguses ja lõpus karjub, teisalt tundus mäng ka kiirem, kuid see võis tuleneda minu harjumuses NFSPU "realistliku" autokiirusega. Igaljuhul on graafika parem, kui enne. Lisaks publikule on näha ka vihmapiisad kaameral ning peegeldused on puhtamad, lisaks olin ma nitroblurri näinud siiani ainult telekamängu-versioonis. Kuna autotulede poolt valgustatav osa on heledam ehk siis ümbrus tumedam, paneb jälle mõtlema sellele, miks on NFSU2-s koguaeg öö ning vihma sajab ka kahtlaselt tihti. NFSU ja NFSU2 on selgelt mõjutatud The Fast and the Furios filmi edust. Huvitav küll, aga filmis oli ka päevavalgust ju! Teine põhjus ööks mängus on aga, et siis torkaksid hoole ja armastusega programmeeritud neoontuled rohkem silma. Ka sademete sagedus on selgitatav programmeerijate eputamisvajadusega. Mõned muidugi ei nõustu minuga selle koha pealt. Igatahes tundub graafika puhtam ja selgem, seega, vahet pole, mis teised halba ütlevad, graafikakaart on tunduvalt parem, kui vanemal arvutil. Lisan ka paar printskriini, kuigi nad on siin rohkem mulle endale silmalõbuks, sest eks lugeja näb pilti täpselt nii hästi kui hea on tema graafikakaart.





Negatiivse poole pealt seda, et kui siiamaani oli see ainult jutu põhjal, et must klaviatuur on halvemini nähtav, siis nüüd on ka kogemus. Kui laualamp ei põle, nagu mul mängides on, tuleb huupi valida. Järgmise klaviatuuri võtan kindlasti valge. Samas, äkki Gennet vahetab välja? Kuid kui ka ei vaheta, on klaviatuurid sellised instrumendid, mida võiks alati igaks juhuks varuks olla. Mängukogemusest halba veel, nimelt Vistaga ei salvesta NFSU2 klaviatuuri seadeid... Muidugi on mul alati võimalus omada arvutil paralleelselt nii XP-d kui ka Vistat ;)

Mängudest on lisaks XP-s debüüdi teinud Spider Solitare'ile veel Chess Titans ja Mahjong Titans.



Lõpetuseks siis Helixist endast ka paar pilti.

Stereotüübid juuksevärvi alusel

Blondiin läheb raamatukokku tegema seda, mida seal ikka tehakse. Paar päeva hiljem tuleb ta loetut tagastama ja ütleb: See oli igav raamat. Liiga palju tegelasi ja numbreid.

Raamatukogutöötaja teisele: Näe, see on see inimene, kes meie telefoniraamatu välja laenas.

Symplegadese kaljud

You can continue working while updates are being installed.

Ega ei ikka saa küll, kui see apdeitimine võtab enda alla kõik arvuti ressursid. Seda enam, et on tohutult tõenäoline, et pärast installi nõutakse restarti.

Olgu. Avasin endale arve ka Ühispangas, sest palk hakkab sinna tulema. Muide, ega ma arvet avades ise ka professionaalne klient ei olnud, aga ikkagi... Kui mulle pakuti valida rohelise ja valge kaardi vahel, küsisin, mis vahe neil on. Selle peale küsiti uuesti, kas rohelist või valget. Okei, sain siis aru, et on ainult värvivahe, aga nad oleks võinud ka nii öelda!

Mulle tuli pähe probleem, millele varem polnud tulnud. Hansapankade automaatide asukohti ma enam-vähem tean, vähemalt neid, mida mul tihti vaja. Peaaegu otse meie maja all on lähim. Kuid Ühispanga 'maate ma ei tea. Muidugi võib-olla Ühispank ruulib rohkem Tallinnas ja Tartus ei ole neid nii palju. Hansapangaks liitusid omal ajal ju Hansa- ja Hoiupank, milles viimane oli vist Tartu pank. Igatahes vähemalt on mul kaks pangakaarti, kuigi nende vaheline side maksab.

Kaardivalikust veel: küsisin isegi, on neil mulle neid näidata. Ei olnud. No kaarti kättesaama minnes anti mulle reklaamvoldik, kus pilt mõlemast kaardist. Oleks võinud seda otsustamise hetkel näidata, oleks valge valinud. Taustavärv oli see, mis oli erinev, see roheline kujunduselement oli mõlemal variandil sama. Roheline rohelise peal on kuidagi jama. Selles suhtes pähh teenindaja.

Väga diip

Kiur Aarma: «No laulu pealkiri on «Säravad Tuled*», aga millest see laul siis nagu räägib?»
Janne (siiralt ja asjalikult): «Noh, see räägibki nagu… Säravatest tuledest.»

–TV3**

Pealt nägi: eku

Kes ei tea, siis jutt käis Janne loost Shiny Lights. Mul on olemas loost isegi originaalsingel, kuna ei viitsinud netist end segaseks otsida - jah, ka tasuta muusikal on hind. Teinekord on sada krooni väiksem kulu, kui kahepäevane või ka -kuune netiotsingute maraton.

Tõenäoliselt pole Janne nii kuulus laulja, et lubada endale vabadust küsida protsenti plaadimüügist, seega sai Janne oletatavasti oma nutsu singli ilmumisel kätte ja edasine müük puudutab teda ainult niipalju, et kas ta tulevikus saab lindistada või ei. Sooloplaat talt ju ilmus, seega on sellelt poolelt okei. Plaadifirmaga on, ma oletan, nii, et tema müüb hulgifirma kaudu plaadid poele ja sealt alates on juba poe probleem, kuidas neist lahti saada. Ega muidu ei toimuks poodides nii tihti plaadiallahindlusi.

Seega oleks Janne muusika piraatlus tunduvalt okeim kui Terminaatori puhul, sest nagu mina aru saan, on Terminaatoril oma plaadifirma ja seega ehk ka otsesem seos plaadimüügiga. Hoolimata sellest ei jaga ma teile kuulamiseks siin Janne originaalsinglit, vaid omatehtud miksi sellest. Põhjus väga lihtne - absurdseid asju tuleb liialdada. Minu miks, tituleeritud JSP deeper meaning version, on viis korda extended versioonist pikem ning koosneb pea täies ulatuses lause uuu, shaini laaaits, jee kordusest. Ei mingit instrumentaalsoolot, ei mingeid salme. Ainus muutus on mõlemast salmist üks lause. Aga ei tasu arvata, et originaal sisutihedam on. Lugu on hea, aga sõnalisse poolde süvenedes on ka kolmeminutiline raadioversioon tüütu. Ka seal pole instrumentaalsoolosid ja on vaid kaks nelja lühilausega salmi, ülejäänud on eelmainitud neljasõnalise refrääni kordus.

Laulusõnade kohta juba kirjutasin kunagi, aga kahjuks on kogemused õpetanud, et inimesed ei vajuta linke, või kui vajutavad, ei leia tekstist vajalikku kohta üles. Niisiis, ega sõnade autor Peeter Ross ka laulusõnades oma eestlust eita. Mingi rida on umbes i'm not a loser, even when you might think. No see on ju tore, kui mul mõelda lastakse, aga mina oma kuradi imhoga arvan, et peaks olema think so. Ja mingi rida on ka we may never see. No eelnevast reast tuleb välja, et mõeldud on teineteist mitte nägema, mis oleks ehk mingi never see each other again võ never meet again vms, aga mitte selline poolik lause.

Ei saa mainimata jätta ka tsitaati pandud tärne. Soolotärn tähendab, et väike ekuke kas ei mõelnud või ei teadnud, et pealkiri - ka tõlgitud pealkiri - käib eesti keeles ainult esisuurtähega. Duubeltähn täheldab seda, et mõttekriipsu järel - ja ka ees - käib tühik, muidu on tegu sidekriipsuga, mis ühendaks sõnasid. Toome eelnevast lausest näite: lausekatkes ka ees - käib tühik on neli sõna, aga ilma kriipsutühikuteta kirjutatuna, ka ees-käib tühik on seal kolm sõna. Justnimelt, ees-käib oleks samasugune liitsõna nagu Lääne-Eesti.

Ahjaa, kes enne teksti seest minu miksile viitavat linki ei leidnud, neile toon selle eraldi välja ehk siis et seda saab siit.

It's more fun to compute

Ei, mul ei ole veel uut arvutit. Teoreetiliselt on aga enam-vähem teada, mis sinna sisse tuleb. Aga ma tahan öelda, et kui ma arvuti kätte saan, siis võib veel kaua aega minna enne arvutite füüsilist soovikohta viimist. Kui mu praegune lauaarvuti läheb ema tuppa, on sellega lihtsam, aga igatahes ei toimu sinna viimine kohe.

Esiteks on andmete ümberkandmisel mugavam, kui mõlemad arvutid on silma all, ehk ei pea kartma, et jäsku side katkeb, kuna ema läks magama. Teiseks on mul to do list, mida ei tahaks uude arvutisse üle kanda, muidu jääbki tegemata.

Kusjuures mu suurim ketas, mis on ka jaotamata, on 250 GB ja sellest 200 GB võtavad enda alla neli suuremat kataloogi - Muusika (75 GB), Filmid (46 GB), Tümakas (43 GB) ja Temp (39 GB). Muusika ja filmid on iseseletuslikud, tümakas on kataloog ripitud ja organiseerimata muusikale, kusjuures ka wav-kujul, ning temp on netist tõmmatud ja sorteerimata kraam, va muusika, mis läheb E-kettale kataloogi Tõmmatud plaadid.

Seega, kui muusika ja filmid ära kolida ja teised sorteerida, saab lõviosa kettast vabaks. Eks ma veel mõtlen, mida selle suure tühja kettaga teha. Iseenesest pole emale 410 gigaga midagi peale hakata, teiselt poolt saan ma ise tema arvutis asju hoida. Muid võimalusi on arvuti asukohaga muidugi veel.

Uude arvutisse tulevad uued ja suuremad kettad, võimalik, et näiteks 640 x 640 või 750 x 750. Me oleme ju ometi rääkinud, et ei tasu öelda, et ma olen jõukas. Ma teenin nüüdsest, kuid seda alles esimene kuu, sama palju kui mu sõbrad. Minu suhteline jõukus väljendub väga lihtsas asjas. Ma olen karsklane. Vähe ma ei kuulnud sünnipäeval, et ühel mu sõbral on arvestatud nädalas peopanemiseks 500.-? Igaühe valik, mis ta oma rahaga teeb, aga siis ei maksa ka imestada, et ma vahel endale midagi luban.

Muid näitajaid siia ei too, aga kõige "tähtsam" arvuti juures on ju korpus, seega paar pilti:



Esialgselt pakutud korpus, Compucase 6A21WS-UG



Minu valik, Foxconn TLA570A, mis mulle meeldib ilusate õhuavade poolest. Vähemalt kirjutatud on, et sealt eest käib õhk läbi.



Minu teine valik, Modecom Thinkbell, mis ei ole muidu ehk väga lahe, aga LCD on tore - sealt näha CPU temperatuur, ventilaatori kiirus, kõvaketta temperatuur.

Kusjuures on veel lollimaid arvamusi, kui see, et korpuse välimuse põhjal saab otsustada arvuti üle. See arvamus on see, et arvuti = monitor. Vaadake kasvõi massidele mõeldud filme - kui on vaja arvuti hävitada, näidatakse meile pikalt monitoride lõhkumist. Kusjuures, filmi tegijad võivad olla seda teinud meelega, st kui veab, nad teavad, et arvuti asub korpuses, aga nad arvestavad sellega, et tavavaataja on niivõrd rumal, et arvab, et korpus on tähtsusetu, põhiline on monitor hävitada. Nii sõnastades tundub see jah, absurd, aga kahjuks nii arvavad paljud.




Uus kavand arvutilauast. Peale vajutades saad, nagu eelminegi kord, originaalsuuruse, kust on selgemalt näha ka joonisele kantud mõõdud.

Riigieelarve defitsiidi likvideerimisest higinäärmete arvelt

Kreeklased tabasid asja õigesti ära. On aegu, mil jumalad on sinuga, ning on aegu, mil nad istuvad oma mäe otsas ja lasevad naerust püksi kogu selle pasa peale, mis nad on kokku keeranud.

Stephen Clarke "Omadega sees ehk merde 2"


Eksole. Senni blogist.

Kollatõves paabulinnud

Mõnele inimesele ei meeldi Simpsonid, põhjendades, et nad ei suuda joonistatud tegelastele kaasa elada. Olgu, arusaadav. Aga mulle tundub kummaline põhjendus, et lamedad ameerika naljad. Muidugi, kui ma ütlen, et ei ole, siis ega ei usuta, sest inimesed on nii bürokraalikud, et vajavad põhjendusi. Ega ma ei saa kõike üheksateiskümmet hooaega pähe õppida, kusjuures tänase seisuga on see igati korrektne lause, sest kahekümnenda hooaja esimene osa esilinastub 28. septembril.

Igatahes toon teieni äsjavaadatud paar näidet "labasest" huumorist. Näited kaheksandast hooajast.

Mr. Burns räägib oma noorusajast ja kinoskäigust:

...where our passions were inflamed by Clark Gable's reckless use of the word "Damn".

See on kaval vihje filmile Gone with the Wind, mis on tuntud selle poolest, et filmi režisöör otsustas maksta 5000 dollarit trahvi, et filmi jääks tol ajal tsensorite poolt lubamatu sõna "damn", mille tõi meieni näitleja Clark Gable. No kui see vihje kultuuriväärtusele on näide Simpsonite lamedatest naljadest, siis ma ei tea, mida arvata inimesest, kes nii arvab.

Episoodist Burns, Baby Burns veel üks tsitaat:

...but now it's falling apart like a Chinese motorcycle.

Okei, see pole enam vihje kõrgkultuurile, aga mis sel viga on? Kuigi Hiinast tuleb ka häid kaupu, on ikkagi suur osa sealt tulevaid kaupu odavad ja suhteliselt mittetäiusliku valiteediga, seega peab analoogia paika ja pole üldise teadmisena ka solvang.

Episood A Milhouse Divided:

- Homer, is this the way you pictured married life?
- Yeah, pretty much. Except we drove around in a van solving mysteries.

Jällegi vihje, kui mitte kultuuri kõrgsaavutusele, siis vähemalt tuntud teosele, mina pakuks, et multikale Scoobi-Doo.

Samas, katke mehe-naise omavahelistest suhetest:

- I leel terrible. The Van Houtens split up at our party.
- Marge, please. That was 20 minutes ago.

Enamikel juhtudel ongi nii, et naised mõtlevad sündmustele ikka kordades pikemalt, kui mehed.

Viimatimainitud episoodist ka üks sõnamäng-visuaalhuumor: mees läheb naisega uksest välja, öeldes let's roll...



...ja nad astuvad metallkera sisse, mida mees hakkab jalgadega edasi veeretama. Aga esimesena mainitud episoodist: Homer on terve õhtu oma päevast rääkinud ja põhjendab seda, et ega teistel nagunii midagi huvitavat ei juhtunud. Kaamera aga liigub näitamaks sellist pilti...

Alkoholism on popp

See, et noored muud ei teekski, kui jooks, on juba kõigile teada. Aga niisama, igapäevaseks lugemiseks, toon otse elust kaks näidet:

Teismelise eas noormees tuleb poest pooleliitrise viinaga.
Samas vanuses neiu seepeale ärritunult: «Nii väikese ostsidki vä?»

– Haapsalu, Kastani poe ees, esimene jõulupüha

Pealt kuulis: Rain

Tegelikult võib ju veel natuke aru saada, et pühad ja nii, kuigi, miks see just viin peab olema... Aga ei, joomine on igapäevane nähtus, lisaks on selline kogus veel nagu enesest mõistetav:

Bussis on üks seltskond, kaks tüdrukut ja üks poiss. Tüdrukud räägivad poisile:

Blond tüdruk: «Ma ei saa aru, miks kõik meid joodikutest peavad!»
Brünett tüdruk: «Ma ka, 100% meie klassikaaslastest arvab nii.»
Blond tüdruk: «Aga me ei ole ju tegelikult! Me joome nii harva ju!»
Poiss: «Mida sa eile õhtul jõid?»
Blond: «Viina.»
Poiss: «Üleeile?»
Blond: «Eee… Viina ja siis seda… ee… Saku uut siidrit.»
Poiss: «Mida sa täna õhtul jood?»
Blond: «Ma ei tea ju, aga viinaisu on. Mis pärid üldse nii palju?»
Poiss: «Einoh, me ju rääkisime just sellest, et sa pole joodik.»

– Buss nr. 18, Tallinn

Pealt kuulis: Kai

We like it loud

Pealkiri peaks kõik ütlema - juttu tuleb lauast. Muide, kunagi ei tea, mida vaja võib minna. Oma postituse jaoks, kus ma kommentaaris arvutasin Tartu kui hüpoteetilise ruudu diagonaali, otsisin ma välja diagonaali valemi, ja nüüd läks mul seda vaja.



Pilt on blogipinna tõttu väike. Peale vajutades saad originaalsuuruse (1196 x 768), kust on näha ka joonisele kantud mõõdud.

Võtsin lauaplaadi diagonaaliosa kui hüpoteetilist ruutu mõõtmetega 52 x 61 cm. S = ½d² alusel tuli diagonaaliks ümardatult 79,65 cm. Laua põhiosa lõppeb ära enne arvtikorpuse kohta. Vanaisa pakkus mulle joonisel oleva kõrvalosa asemele ühte olemasolevat lauda, kuid esiteks see loksub ja teiseks pole seal ei arvutikorpuse pesa ega riiuli tagapõhja. Ka peab lisama märkuse, et joonis on esialge visand, kus pole arvestatud plaatide paksust, mis võiks olla 2 - 5 cm, ning mis sunniks kahe riiuliplaadi mõõtude ümberarvutamist. Arvestatud pole ka võimalike toetuslisadega, mida võib ehk vaja minna.

Joonise tegin programmiga Google SketchUp 6.4.112, mis on täiesti tasuta. Asjast huvitatutele ka programm ja projektifail. Programmi sees saab mudelit ka keerata, pööran tähelepanu arvutipesa kirdenurgas olevale avale, mis on arvutijuhtmete jaoks. Hetkel enam joonist muutma ei hakka, aga tegelikult tuleks ka lauaplaati väike auk, kust monitori- hiire- ja klaviatuurijuhe. samas tuleks vastav auk ka arvutipesa põhjaplaadile, kust näites skännerijuhe jookseks.

Esimese kursuse tudengid

Kamp 14-aastaseid teismelisi.

Teismeline #1: «Ma lähen nüüd koju.»
Teismeline #2: «Ma ka siis.»
Teismeline #3: «Noh, ma lähen ka siis koju.»
Teismeline #4: «Ma hakkan liiva sööma.»

See on tsitaat on pärit portaalist otseelust.com, kuhu inimesed panevad kirja naljakaid vestlusekatkeid, mida nad kuulnud on. Enamus neist ajavad naerma, mõne üle tee või püksi, aga eeltoodud näide on minu arvates mage. Mitte selle neljanda teismelise vastuse pärast, vaid just selle pärast, et seda esitletakse naljana. Tegu oli situatsioonikoomikaga (täpsemalt absurdiga), mis edasi andes pole naljakas, vähemalt mitte meeletult ja seega ei vääriks kirjapanemist ning ülenämmutamist.

Kui minu jaoks on see tavaline dialoog, on kaks võimalust. Esimese variandi kohaselt olen ma geniaalse huumorisoonega inimene, mida ma hästi uskuda ei tahaks. Teise variandi kohaselt on inimesed üldiselt madala huumorisoonega, mida ma ka just uskuda ei tahaks. Ahjaa, te kindlasti ütlete nüüd, et on variant, et ma olen lihtsalt mingi haige jobu ja ei saa naljast aru. Naljast saan ma aru küll, aga kui see ei tundu mulle väga naljakas, siis ma ei naera.

Mul on meeles üks situatsioon elust. Mulle räägiti üsna labane anekdoot, teate küll, see, kus karu, jänes ja siil tahavad välismaale minna ja võtavad endale uued nimed. Karu on Kann, jänes Jänn ja mutt ütles, et ta parem ei lähe. Kui ma ei naernud, hakkas rääkija mõnitama, et ma ei saanud naljast aru. Mis mul muud üle jäi, kui küsida: Kas ma pean siis kõva häälega lõugama, mis nime mutt oleks pidanud võtma, et tõestada, et sain naljast aru?

Geniaalse või siis ka mitte nii geniaalse huumorisoonega seoses niipalju, et ma tean konkreetselt kahte noort, kes käivad mööda Värskat ringi, hõisates, et Sky Pluss on ikka tore ja vahva; selliseid noori on ka ehk teisigi. Sky Plussi tõlkelood Scooter'i lugudest on head, aga neid ei tasu geeniusteks pidada. Ka mina oskan Scooter'i lugudele otsetõlget teha ega leia, et ma seepärast geenius oleks. Scooter'i lood on Hans-Peter Baxxter'i hüüatusi mõttega kuulama jäädes enamikus suhteliselt naiivsed või jaburad. Mis puutub laulu Nessaja ja seal esinenud fraasist esimese kursuse tudengid, siis termin freshmen just seda tähendabki. Kuulates Scooter'i lugusid, meeldib mulle ka endale mõttes neid lugusid tõlkida, samas, kirja neid panna või linti laulda oleks pisut lahja. Ja olgem ausad; neil Sky Plussi tõlkelugudelki on vaid üksikud head laused - Scooter'i lood lihtsalt pole väga tekstirikkad, kuigi on ka erandeid.

Kui keegi pole varem ise sõnade tähenduse ja tõlkevariantide peale mõelnud, siis siit lugu I’m Your Pusher:

Scotlandi kamp! Sheffield hakkab teid taas tinistama, see on tõeline kolliviis. Me tuleme nüüd värdjaliku basstrummiga. Las ma kuulan teid. Hei-joo-joo-joo, hei-jee-jee-jee. Öelge Sheffield, Taavi, Sheffield, Taavi. Hei-joo-joo-joo. Heaküll, ma olen su tõukaja. Lähme, jaa, tulge peale, rünnake. Kadunud ja taasleitud portfelli peal, toome me selle alla parteiruumidesse. Mööda moelava alla ukse juurde, me teame, et oled sõltuvuses tõelisest haardkoorist. Oleme häbi tundmata portfelli peal ja toome selle alla parteiruumidesse. Bass - te teate, mida ma mõtlen. Värdjas on värdjas ja lava on lava. Ma olen su tõukaja. Siit me nüüd lähme.

Mis puutub tinistamist, siis, kui mälu ei peta, oli selline lasteraamatu tegelane nimega Viplala, kes asju tinistas ehk kiviks muutis.

Krediidilepingu sõlmimisest kooperatiivoravate hiidkontinendil

Ma ei tea, kui paljud oma kolleegidega suhtlemisel blogi kasutavad, aga mina kasutan. Põhjus väga lihtne: siin saab pilte näidata. Muidugi saab ka html-formaadis meil kirjutada, aga blogi on minu valik. Veel selgemalt edastab infot video, kuid kuigi ma ühe video juba tegin, te seda blogis ei näea.

Asjast rääkides... mis siin pikalt seletada; allpool on pildid, millelt on kõik näha. Veidi juurde siiski. Mul on käsil nendest paremakvaliteedilistest trükistest üks halvimaid ehk siis masinakirjas raamat, mille lehed juba veidi koltunud. Kõige rohkem ma kardan, et minu julma meetodi peale kohkutakse ära, aga tulemus on ju pärast okei. Esimene pilt, ehk siis enne on peale skänni vaid keeratud, st heledust ja kontrasti pole veel muudetud.

See julmus seisneb siis selles, et ma lõikan pildilt lagedaid kohti välja ja jätan valge tausta. Samas, pärast heleduse ja kontrasti timmimist ja välvipildi halltoonidesse tegemist pole neid lõigatud servi üldpilgul nähagi. Ja kui uurimisel ka on, siis milleks jätta kogu pilt selliseks, eriti, kui seal niikuinii teksti ei ole.

Antud pildil on näha ka raamatuselja tõttu jääv kalle tekstis. Kui tekst jääb selle tõttu väga udune, teen eraldi selle osa teravamaks. Ka aitas selle pildi valikus kaasa see, et trüki ajal on tekst viltu läinud ning sinna ei saa mina midagi parata. Tegelikult saan küll, ma saan pildil erinevaid osasid vastavalt keerata. Nagu ma ütlesin, suudab Paint Shop Pro keerata 0,01° kaupa ja salvetades valida ka kokkusurumata TIF-i.

Päev, mil muusika suri

Olete te kunagi huvi tundnud, mida tähendab see, kui cd-lugeja on 32-kordne või 52-kordne? See arv näitab, mitu korda tavalisest audiomakist kiiremini on cd-lugeja võimeline lugema. Sellega seoses ei soovita mina ka muusikaplaate arvutiga kuulata, kuna heliplaati loeb cd-lugeja ju ikka ühekordse kiirusega. Kui 52-kordne lugeja sundida lugema ühekordse kiirusega, on tegu ressursi raiskamisega ja see võib ka lühendada lugeja eluiga. Selle asemel soovitan ma muusika arvutisse rippida ja kõvakettalt kuulata.

Miks soovitavad inimesed audioplaate kirjutada võimalikult väikese kiirusega? Ka see on seotud maki ühekordse lugemisega. Võib-olla olete kogenud, et uuema arvutiga 52-kordselt kirjutatud plaati ei loe vanema arvuti 16-kordne lugeja välja. Põhjus võib tunduda ebaloogiline, kuid on arvudest ilusti näha – 52-kordselt kirjutatud andmeid on 16-kordse lugeja jaoks liiga kiirelt kirjutatud. Kui nüüd veel mõelda, et audiomakk on ühekordne...

Hästi, teil on kogemus, et audiomakk loeb ka 52-kordselt kirjutatud plaati välja. Kui vana see makk on ja kui tihti on teda kasutatud? Kui makki ikka iga päev kuulata, siis juba aasta-kahe pärast ta tõenäoliselt enam 52-kordselt kirjutatud plaate ei loe. Mida vanem on makk, seda aeglasemini on vaja heliplaate kirjutada, et nad makis ka mängiks. Mina kirjutan audioplaate 8-kordselt, kuna siis on enam-vähem kindel, et kõik makid välja loevad. Muide 8-kordne kiirus on isegi hea ja seda võimaldab valida minu 2002. aastal soetatud cd-kirjutaja. Uuemad kirjutajad ei võimaldagi kahjuks enam nii aeglast kirjutamist.

Elupäevade lõpul oleva maki – täpsemalt tema cd-mängija - viimane faas on see, et ta loeb ainult originaalplaate või siis tehastes tehtud piraatplaate. Miks? Võtmesõna on tehas. Kommertsliku levitamise eesmärgil valmistatud plaate pressitakse tehases. Just nimelt pressitakse, mitte ei kirjutata. Ka mina olen omal ajal mõelnud, mis asi muusikaplaatide puhul on mastering, mida küll uuematel plaatidel tihti kirjas ei ole, aga näiteks Soomes masterdatud ja Rootsis valmistatud Nancy plaadi puhul on vahelehel kirjas mastering: Tammermaan Laser-Levy OY. Tänu infosajandi inimeste entsüklopeediale, Wikipeediale, ma tean, et enne, kui hakatakse plaate pressima, tehakse masterdisc, millest saab pressile šabloon. Pressitud plaat on tinglikult võrdne ühekordse kiirusega kirjutatud plaadile ning tänu sellele loeb iga vähegi kõbus cd-makk selle välja. Kui ei loe, pole viga enam plaadis, vaid lugemismehhanismis. Ja kui veab, on see vaid tolmune.

Why so serious?

Pealkiri: The Dark Knight
Osades: Bruce Wayne, Lucius Fox, Harvey Dent ja Eino Baskin

Sissejuhatus: Tegelikult ka on sissejuhatust vaja? Kui sa ei tea, kes on Batman, siis sa seda filmi niikuinii ei vaata. Kommentaari ajendas pigem kirjutama see, et film oli hindega 9,5 üürikest aega IMDb top #1.

Kommentaar: On inimesi, kellele ei meeldi spoilerid. Teid on hoiatatud. Jokker arreteeritakse filmi lõpus, lugesin seda juba enne filmi nägemist IMDb FAQ-st. Esitasin selle teadmise küsimuse vormis ka Ralfile ja Joonasele. Esimene neist solvus räigelt, et filmi lõpu ette ütlesin. Serveerisin fakti aga küsides, kuidas Burton'i (esimene) Batman lõppes, sest mina ei mäletanud. Lõppes ta nii, et Jokker kukkus kõrge ehitise viimaselt korruselt surnuks, mis juhtub ka peaaegu ka The Dark Night'i puhul. Nimelt ei kuku Jokker surnuks, vaid jääb õhku rippuma ning temale on suunatud politseinike automaadid (või poolautomaadid, ma ka ei tea).

Eelneva lõigu kohta ütleks, et esiteks ei pruugi minu arvates spoiler filmi rikkuda, kuna ka filmi progressi ehk lahenduseni jõudmist on huvitav vaadata. Teiseks, kui film lõppeb, vähemalt Jokkeri koha pealt, peaaegu samamoodi, nagu 1989. aasta Batman, siis pole tegu erilise spoileriga, sest tegelikult on see lõpp veidi aimatav, isegi see pärislõpp, sest Bätmän on ju hea ja kui '89 võis hea tegelane oma hingele surma jätta, siis '08 ta enam seda ei tohi. Kui inimene pole aga 1989. aasta Batman'i näinud, siis ta pole väärt The Dark Knight'i vaatama. Ning kui ütlete, et ka Burton'i Batman polnud esimene, siis võin vastata, et olen ka 1966. aasta Batman'i näinud. Pean aga tunnistama, et vot 1943. aasta Batman'i ma tõesti näinud ei ole.

Rachelit ei mängi enam armas Katie Holmes, vaid pisut rõve Maggie Gyllenhaal; tänu sellele vahetusele ei olnud vähemalt minul küll kahju, et ta surma sai. Samas on mul kahju, et eelmises filmis hoole ja armastusega ehitatud Bätmobiil selles filmis ära lõhuti. Muidu oli film tore ja vahva, kuid ei parem ega halvem kui Batman Begins.

Jokkerit mängiv Heath Ledger täitis oma rolli vaimustavalt hästi, kuid see pole piisav põhjus, et tema luigefilmi maailma parimaks filmiks tituleerida. Inimesed ütlevad tema rolli kohta, et see on ebainimlik ja seda on võimatu jäljendada, kuid mina tundsin temas kohati ennast ära. Edaspidine pole küll filmiga seotud, aga mingi aeg tagasi oli netis uudis, et Johnny Depp ja mingi tüüp veel annetasid oma palga Heath Ledgeri tütrele. Loomulikult oli see neist kena ja ma ei ütle ka, et ebaõiglane, kuid Johnny Depp'i viimane nähtav palk oli 20 miljonit, seega võib oletada, et tütar sai midagi üle 30 miljoni. See tuleviku kindlustamine võib aga viia selleni, et väike Matilda ei tee oma eluga midagi kasulikku.

Vahepeal oli minu MSNi hüüdlause sõbrad, ma mahun teile taskusse. Kuigi tasku polnud suure tähega, oli mõeldud Tartu uut vabaajakesust. The Dark Knight'i käisin vaatamas uues Cinamonis. Koht oli okei, aga ülipositiivseid elamusi ei jäänud. Mind häirisid sinised põrandatuled ja tüüpilised eestlased. Need eestlased tulid esiteks kuni kümme minutit peale filmi algust sisse, sest on ju vaja süüa osta – kinno tullakse ju sööma, film on teisejärguline. Muuseas, minu kummardus Suurbritannia kinoomanikele, kes kaaluvad plaksumaisi müümise keelamist kinodes. Teiseks oli neil eestlastel vaja pidevalt saalist välja joosta, sest kui loogiline oleks, et telefon on inimese jaoks, siis Eestis on ju inimene telefoni jaoks. Eestlust pilan vaid eeldusel, et arenenumates ühiskondades on seesugust käitumist kordades vähem.

Ka tundus film kuidagi eriti ebakvaliteetne. Joonaski ütles mulle pärast, et film oli kuidagi udune. Mina lisaks veel, et õrnalt teraline. On veel vaja tõestust, et kinos näidatakse telecine’i? Mugav oli aga see, et istmed olid pehmed; samas, ega Ekraaniski polnud enam ammu puitistmeid.

Muide, filmis oli üks koht, mis mulle ja näoilmet arvestades ka Joonasele meeldis. Kaks väikest poissi tegid seisvas autos kätega püstolit ja immiteerisid laskmist. Viimase "lasu" ajal lendas paar autot edasi üks auto õhku ning poisid said arvatavasti elamuse kogu eluks.

Professionaalne värvipood

Olen minevikus Photoshop'ile eelistanud Paint Shop Pro'd, ja öeldes eelistama mõtlen ma, et olen Photoshop'i kasutanud vaid varases nooruses Mareti arvuti taga. Alustasin PSP versiooniga 4, seejärel 5, 6, 7 – 8 ja 9 tundusid mulle juba liiga segased, selles mõttes, et liiga vähe pinda oli jäetud pildile. Ja kõik mu senised fototöötlused on tehtud Paint Shop Pro seitsmega.

Kuna mu oletatavasti pikalt kestev töö on esialgu seotud skännimise ja hilisema töötlemisega ja tööülesannete jaoks pole laenatud soft viisakas, on küsimus, kas ja mida osta. Photoshop'i installikas mul on ilusti olemas, aga tahtsin enne Paint Shop Pro uusima versiooni ära testida. Esmamulje on, et oma musta disainiga on ta just täpselt Vistale sobiv ja see on okei, sest arvatavasti tuleb mu uuele arvutile 64-bitine Vista, mitte enam XP. Muide, kuigi on olemas ka 64-bitine XP, siis just Vista kasuks otsustas parem töötõhusus uuemate programmidega, mis enam ehk XP-d ei tunnista ja 32-bitise süsteemi suutmatus hoomata üle 3 GB mälu.

Esimesena torkas silma, et pildi suurendus pole enam suhtes – 1:1, 1:2 jne – vaid protsentides, mis võimaldab siis paindlikkumat suurendust, kuid mida samas võib tüütu olla hiirega skrollida (aga et suurendus skrolliga käib, on oluline mugavus; ei pea tööriistadest eraldi luupi võtma).

Kõige esimesea kasutatud kropi-funtsioon oli alguses whatta eff, aga siis leidsin, et palju parem on, lisaks on võimalus valida kropitava pinna puhul kas vabamõõdet või etteantud suhetes mõõtmeid, nagu 3:4 jms. Jama on ainult see, et kropipinda keerates on raske nulli tagasi saada, aga eks see vajab harjumist. All oleva logo kroppisin ja resaizisin ma just uue programmi endaga. Muide, Joonas, kas selle tädi silmad ja soeng ei meenuta sulle Millat?

Kusjuures nagu teada, on save as see funktsioon, mis laseb pildi uue nimega seivida. Siin aga on ka tavalise seivi juures võimalik valida valik, mis säilitab originaali, ehk siis teeb tagavarakoopia. Ja kuigi millegipärast ei saa skänneri nuppudele PSP-d määrata, on programmis endas võimalik skänneri poole pöörduda. Muide, ma lihtsalt mainin, et selle skänneriga, mis mul on, pole vist kaanemehhanismi tõttu võimalik otsest kujutist saada. Nimelt, kui kaas kinni läheb, võib paber veidi nihkuda. Ma ei tea, mis skänneri puhul see nii ei oleks. Võib olla pealt ühtlaselt tuleva pressi moodi skänneriga, kui sellist on. Nurk aga tuleb alla 1°, nii et ehk pole hullu.

Samas, PSP12 võimaldab keerata 0,01° täpsusega, nii et esimene leht vajas 0,4° vasakule keeramist. Samas, kui nurk tuleb iga skänni puhul erinev, on see keeramise sättimine tüütu küll. Lisaks, kuna on nõue salvestada TIF-iks, siis ma vaatasin ka salvestamise valikuid. 600dpi'ne hallskaalapilt on vaikesetingutega (LWZ compression) 1,9 MB ja kokkupakkimata 22,7 MB. Mina muidugi ütlen, et me elame 21. sajandil ja ei pea mahuga koonerdama – las ollagi kokkupakkimata kuju.

Muide, mul oli vaja mälukaardilt pilte arvutisse ja kaardi lugejasse panekul hüppas lahti Corel Photo Downloader. Algul mõtesin, et mingi odav beibefunktsioon, mida mina küll ei kasuta, kuid siis vaatasin setinguid... On võimalik teha automaatselt peaaegu nii, nagu ma tahan, ehk siis sätid kataloogi, kuhu ta teeb omakorda valitud nimega alamkataloogi, kuhu kopeerib fotod enda valitud nimega (nummerdamine on ainult jama, aga kõike ka ei saa).

Programmi nimi on ehk veidi kentsakas. Oletan, et laiend photo on lisatud, et teha suure rahakoti ja väikeste ajudega inimestele selgeks, et see pole küll Photoshop, aga ka sellega saab phototöötlust teha, sest ega programmidega, mille nimes pole sõna photo, fotosid töödelda ei saa.

Lähme Atti

Ei, ma ei oli käinud ööklubis Atlantis, kuid olen käinud restoranis Kaunas, mis asus samas majas, enne kui sinna ööklubi paigutati. Millest on mul aga Atlantisega seoses ülimalt kahju, on see, et olen ülelindistanud kasseti, mille peal oli Tartu Raadiost ülekantud Scooter'i kontsert. Scooter käis Eestis ka aastal 1997, kuid seda Uuno raadiost üle kantud kontserti ma ei lindistanud, kuna diskor lobises liialt palju vahele.

Tartu kontsert oli aga mölavaba, ainus koht, kus diskor midagi rääkis, oli tema püüd ässitada rahvast Scooter'it tagasi kutsuma. Ei tea, ehk oli asi selles, et N-Liidust vabaks saanud endine ENSV kodanik ei olnud veel harjunud tänapäeva kirjutamata reegliga, et bänd on alati arvestanud lisalugudega ja muutub kurvaks, kui neid tagasi ei kutsuta. Igatahes, väga-väga kahju, et mul seda lindis ei ole.

Scooter'i 2004. või 2006. aasta kontsert pole enam sama, sest bänd on veidi lahjaks jäänud. Muusika on hea ja tore, kuid midagi on puudu. Lähim elamus Scooter'i tolle aja kontsertidele on album ...And The Beat Goes On!, mis on lindistatud justkui live-kontserdina, ehk siis lugude üleminek on sujuv ja vaiksemates kohtades on publiku kära.

Tõusev päikene näeb meid suudlemas veel

Kuulasin täna öösel Suvehitti 1995 ning nägin kahe looga seoses midagi unes. Esimene oli Maarja-Liisi loo Kohtumine muusikavideo.

Võimalik, et esimese septembri ajel seisnes video süžee selles, et Maarja-Liis läheb esimest korda uude kooli. Video oli peaaegu halltoonides ning Maarja-Liisil oli paks potisoeng. Peaaegu halltoonides tähendab seda, et esinesid õrnad värvid, mille, ma pakun, saaks nii, et sulatada kokku sama pilt halltoonides ja värviliselt, kusjuures värviline oleks pealmine kiht ja tema intensiivsus oleks ehk 25%. Video tundus olevat võetud ühe võttega või siis oli see väga hästi kirjutatud. Koolimajal oli kas mitu hoonet või oli ta п-tähe kujuline. Maarja-Liis jõudis ühte nurka (tähe sees), ja vaatas ust otsivalt ringi. Võttes aluseks täheanaloogia, oli ta п-tähe sees kirdenurgas ja peauks asus lääneküljel. Peaukse ees olid sambad ja väike madal platvorm, ehk noh, uhke sissekäik.

Ukselähedastest akendest vaatasid kõik Maarja-Liisi, kes millegipärast sisse ei läinud, vaid istus platvormile maha ja võttis läpaka välja ja hakkas netti minema. Ma vaatasin, et jõukas laps või produtsendid, et Eestis aastal 1995 läpakaga netti. Kusjuures hakkas ta ka muusikat kuulama ja pööras ekraani meie poole, kus oli hallil taustal suurte reljeefsete värviliste tähtedega Gala Freed from Desire. Tal oli veel seal arvutis abimees, umber nagu Office'i kirjaklamber, aga inimese kujuga, kes hakkas ka midagi tegema, aga ma enam ei mäleta, mida. Video lõppes sellega, et kaader lipsas puude latvadesse ja liikus näitamaks tuules lehvivat Eesti lippu, kusjuures lipp oli võrdses vahekorras sinine ja valge ning must oli vasakul küljel sinise-valge piiril olev pisike teemant.



Teine nägu on õrnalt seotud Code One'i looga Kuum. Kõndisin mõõda looklevat teed, emme tuli vastu. Tema läks kodupoole ning veidi aja pärast avastasin, et mul pole pleierit ja igav on niiviisi kõndida. Hakkasin koju tagasi minema, tee viis justkui üle liivaluidete. Õues oli palav ja mu ees kõndis palja ülakehaga mees, kelle õlg oli natuke Päikesest põlenud. Tundus, nagu oleks nii tema kui samas olnud jäätisetreileris olev neiu leelutanud: Kuum, siin on nii kuum.