Lugu The Power on kasutatud paljudes filmides ja telereklaamides, oletatavasti meenutatakse lugu ka füüsikatundides üle maailma. Raadioonude traditsioon on mitte mängida pikki lugusid ja plaadikompaniid tulevad neile tihti vastu, andes loost välja ka lühema versiooni. Filmides ning reklaamides on ka pool minutit ühte lugu juba liiga pikk, seega ei maksa imestada, kui plaati kuulates lugu üsna jura tundub. Loo kaubamärgiks olev helirida on kasutusel vaid muusikalise refräänina, ülejäänu võib oma kellade tõttu tunduda jõulumuusikana.
Esimene lugu ära kuulatud, hakkavad kindlasti nii mõnelgi näpud sügelema, eriti kiire plaadi vahetamine toimub korteriläbudel, kus vindine, või ka kaine, seltskond ei taha ju mittehitte kuulata. Tõsi, tegu on ilmselgelt aegunud muusikaga, kuid see ei tähenda, et ta on selle pärast halb.
Palad Ooops Up ja Cult Of Snap on meeldejääva refrääniga, esimene neist kaver loost, millele bändi naislaulja oli taustalauljaks. I'm Gonna Get You (To Whom It May Concern) on pigem jutustus kui laul, kuid minu arvates kõvasti etem igasugustest pastakast imetud armuballaadidest. Mary Had A Little Boy on, nagu nimigi vihjab, omapärane tõlgendus lastelaulust Mary Had A Little Lamb.
Lugu Blasé Blasé on huvitav selle poolest, et seal teeb kaasa üks imeliku häälega tüüp. Ka on meeldejääv üks teise rütmiga esitatud rida. Only Human puhul aga tasub teada, et Snap!'i kahe esimese albumi räppar Turbo B astus kaheksakümnendate räppkontserditel üles human beatbox artistina.
Albumi lõpetab remiks loost The Power. Enamiku lugude muusika autoriteks on Benito Benites ja John "Virgo" Garrett III.
Nimede taga peituvad aga Michael Münzing ja Luca Anzilotti, kellest küll viimane pole saksapärase nimega, kuid igatahes kartsid nad, et saksa muusikasse suhtutakse eelarvamustega, sealt ka varjunimed.
No comments:
Post a Comment