Ribad

Üks mu sõber sai endale laiekraanmontori, teine noolib seda juba kuid. Kuna mul on laiekraan, siis jagan veidi kogemusi.

Avi-formaadis failidega on lihsam, sest korralikud videod on tehtud ilma mustade ribadeta ja laiekraanfilmidega on kõik väga okei. Ühest erandist veidi tagapool. Täisekraanfilmidega on aga veidi probleemne, sest kuigi on täitsa loogiline, et WMP ja Winamp näitavad neid täispikkuses, mis tähendab, et laiusest ülejääv osa on lihtsalt must, on neil programmudel progressiriba ja nupud all ning aktiivsena nähtaval, kuid nad ei tule filmi peale, vaid liigutavad filmiakent väiksemaks ja see häirib. Sama on ka laiekraanfilmide puhul, kui kõrgus täidab kogu ekraani. BSPlayer aga kuvab vaikesetingutega täisekraanfilmi ekraanilaiuselt ehk kaotab alt ja ülevalt paljutki ära. Kuna mittetäisekraanrežiimis saab akna suurust muuta, olen lahendanud probleemi enda jaoks viisil, mis lubab mind kursis hoida ka mujal toimuvaga:



DVD-filmide puhul aga on üks suur mure. Nimelt DVD lahutus on võrdne 4:3 kuvasuhtega ning laiekraanfilmid on salvestatud ülemise ja alumise ribaga, mis aga tähendab, et arvuti kuvab ju ka neid, seega näeb laiekraanfilm laiekraanmonitoril välja selline:



Windows Media Center'i puhul nii ongi, aga Corel WinDVD 9 võimaldab pilti venitada, küll aga pildi moonutamise hinnaga. PowerDVD pidi lahe olema, ei ole seda veel proovinud.

Mind häirivad paljud asjad, kohati absurdsed. Kuid tegelikult, ega ma ei ole ainus, keda häirivad üsna tühised asjad. Tean inimesi, kes kardavad lahtiseid MSNi aknaid. Kui põhjus on liiga palju aknaid taskbar'il ehk start-ribal, siis palun, MSG Plus'il on lahendus nimega grupeeritud vestlused:



Sedaviisi on mul alati start-ribal kaks MSNi-akent. Ja nagu näha, on ülemine kontakt hetkel väljas. Hetkel klõpsasin küll suvalised seesolevad tuttavad lahti, aga vahel on muul seal niimoodi kasvõi viis akent, mulle subjekt on väljas. Minu põhjendus on see, et hoian neid lahti juhuks, kui meil taas vestlus peaks tekkima.

Kvaliteetgraafika

Telesarjad keerlevad suhteliselt sarnaste teemade ümber, isegi fantastika-sarjad. Nimelt lasi Buffy kuuendas hooajas Spike endale teha robot-Buffy, et temaga armatseda ja Charmed'i viiendas hooajas lasi Cole deemonneiul Phoebe't mängida, taas armatsemise eesmärgil.

Kuna panin oma arvutile taaskord NFS Underground'i peale (mulle meeldib teine osa rohkem), tuli taaskord meelde, kuidas on tegelikult Underground saanud mõjutust filmist The Fast and the Furious. Kui ma filmi mäletan, siis mängu algusvideos see kaader, kus üks auto hüppab nitroga üle ülestõusva silla ja teine auto pidurdab, jäädes seisma, külg ees, on otse filmist maha viksitud (stseen võis olla ka filmi teise osa alguses).

Ka tuli mul värskelt meeelde, miks mul selle mängu vastu antipaatia on. Tegin eile märkamatult peaaegu terve päev karjääri ja olen progressis 23/111. Arvestades, et see on viimane NFS, kus ei ole veel avatud maailma, kuigi Pro Street on millegipärast taas klassikalise menüüga, on see kaua. Igatahes üks põhjus, miks mulle meeldivad Underground 2 ja siiski ka Undercover, on, mis seal salata, see, et nad on lihtsad.

Underground'i liiklus ehk siis tavaautod on läbinähtavalt pandud strateegilistesse kohtadesse, muuhulgas ka shortcut'ide sisse- ja väljasõitude juurde, mis tähendab, et kui sa neid isegi tead ja reageerida jõuad, ei pruugi sa neid kasutada saada. Lisaks on minu sõiduoskuse juures mäng idiootlikult raske. Isegi lihtsaima taseme juures on konkurendid sul nii kannul, et üks viga ja kööga. Saan aru, et üliprofid vurtsutavad vaikselt spermat selle peale, kui rahuldavalt raske see mäng on, aga no... Kusjuures mäng on ka häirivalt reaalne, ses mõttes, et auto väljub kergelt kontrolli alt ning känakäimisel jääb auto peaaegu alati seisma. Kui ma selliseid asju tahaks, siis läheks ma reaalselt autoga sõitma, kus võib boonusena veel surma ka saada. Mängu mängin ma ikkagi eesmärgiga panna end tundma võimsana ning nautida võite, kuid seda tunnet ju ei ole, kui sa pead sõitu, mis kestab alla viie minuti, tegema uuesti ja uuesti, reeglina mitte isegi lõpuni sõites, kaks-kolm tundi.

Underground 2 ja Undercover - ma pole vahepealseid ise mänginud - on viimase koha pealt sellepärast lahedad, et känakäies jääb sulle mingi hoog sisse ja vahel saab seda ka ära kasutada: kui ei viitsi pidurdada, liugled mööda teepiiret.

Üks meeldiv asi siiski: kui sa vahetad autot, on uuel autol sama tuuning, nii et sa ei pea seda uuesti ostma. Kogu tuuningu uuesti ostmine on eriti rõve, kui ostad välimuse pärast auto, tuunid ära ja siis leiad, et sulle üldse ei sobi. Ning vihje neile, kel ei hakka mäng installeerima peale seriali sisestamist. Võtke lahti Task Manager ja sulgege EReg.exe (sarnase nimega), igatahes ta on mängu mingi registreerija ja äratuntav, kuna ta võtab 50% CPUd. Lõppu pilt minu Miatast:



Ja ikkagi, kõige lõppu veel pilt ühest stiilipunktide eest võidetud autost:

Täispask

Harilikult ma ei viitsi salateid süüa. On küll tervislik, aga ikka ei viitsi. Paprika on aga ekstreemselt vitaminirikas, võtmetäheks on c. Levinumad värvid on - nagu poes näha - punane, oranz, kollane ja roheline ning nagu mina aru saan, sõltub värvus lõikuse ajast. Rohelise kohta on öeldud, et see on kõige kibedam, ehk on siis nii, et punane on kõige magusam?

Sissekande pealkiri tuli aga kuidagi sellest, et olen paks; tegelikult ebaproportsionaalselt ehk siis õllekõhuga. Õllekõht ei meeldi mulle, sest mina ja õlu? Igatahes, Joonas vigiseb koguaeg minu kallal, et mul oli ju nii ilus keha, miks nüüd niiviisi? Ja endal on ka tegelikult nõme kui istud ja higi jääb rasvavoldi vahele. No andke andeks, 2003. aasta paiku ja enne seda praadisin tihti rohke õliga friikartuleid, nii et süüdi pole mingid burgerid. Emme paljastas hiljuti, et kui lakkasin friikartuleid praadimast, langes mu kaal märgatavalt.

2006. aasta suvel olin tööl lihtsa andmesisestajana ja vaatasin kodus sarja Sõbrad. Mainin seda seepärast, et mul oli nii lohutav kui nägin, et ka Chandler töötab sellisel ametikohal. Igatahes olin ma pärast tööd nii väsinud, et väga harva viitsisin end rohkem liigutada kui ~200 m koju minna. Ning jah, siis ma sõin burgereid, kuid kuna ma ei liikunud ehk neid liigseid kaloreid ei kulutanud, ei ole ka siin burgeritel otsest süüd. 2003 ma end ei kaalunud, aga 2006 kaalusin suve lõpuks 85 kg.

Siku rääkis, et ameeriklased võivad paksud olla sellepärast, et seal kasutatakse burgerites aedvilju, mis geneetiliselt moonutatud, et nad lopsakaks kasvaksid ja et see lopsakuse-geen kandub inimestele üle, nii et ka nemad kasvavd lopsakateks. No kui see ka nii ei ole, siis ameeriklased ju, nagu teada, istuvad jala liikumise asemel autos...



...ja ka "jala" liikudes ei liigu.



Jättes burgerid mängust välja, olen vorstisaiadega veidi juure võtnud, tahaks olla alla 80 kg. Okei, saiu ma enam niipalju ei söö siis, aga no ma ei saa ka näljatunnet kannatada, kui pärast üheksat õhtul kõht ikka tühi on. Ei taha mingisse jõusaali minna, peaks hakkama rohkem väljas käima.

Tähistaevas

Pole ammu kirjutanud, mul on huvi kadunud. Vähemalt nii saab järeldada. Tegelikult ei ole blogimine hetkel mu elus prioriteet, aga mul ei ole ka hordides lugejaid. Arvan, et mul on neid täpselt niipalju, et nad saavad minuga muidu ka suhelda.

Igatahes, nagu tavaks, hoiatad sa teisi selle eest, mida ise kardad. Veel on tavaks, et see juhtub siiski just sinuga. Mul oli arvutilaua peal avatud kaljapudel ja ma vaatasin seriaali. Nägin naljakat kaadrit, haarasin hiire järele ja kuivatasin kakskümmend minutit.

Muide, üks neiu tuli öösel MSNis jutule ja tahtis minuga kinno minna, aga ta elab Tallinnas ja mina reisida ei viitsi. Ning nädal aeg tagasi kuulasin une taustaks The Prodigy lugu Firestarter'it, kuid 'näos ei olnud midagi sellist, et keegi laulaks, see oli lihtsalt taustamuusikaks. Mul oli hoopis seljakott toidukraamiga muru peale unustatud ja läksin seda ära tooma.

Sissekande pealkiri tuleb sellest, et on üks selline raamat, mille üheks tõlkijaks on keegi kummaline isik. Veel enam, kui lehitseda raamat selle leheküljeni, millest algab Tema tõlge, on esimeses lõigus üks trükiviga. Aga see on toimetaja süü. Tõlkija sõnastas lõigu õigesti ja veatu sõnaga.