Aususe halb maik

Originaalplaatidel on internetiühendusega inimeste seas kahtlane maine. Ma ei ole muidugi mingit katset teinud selle tõestamiseks, aga mul on jäänud selline mulje, et muusika üle otsustatakse allika järgi, kust ta saadud. Kui muusika on tõmmatud netist, siis on reaktsioon: Oh, kust said, see on väga hea muusika. Või noh, väga hea asi. Aga kui seesama muusika on pärit poest ostetud originaalilt, öeldakse umbes, et Mis sa ostad selliseid asju, see on ju jama!

Mina aga ostan originaalplaate, ikka uhkem tunne, kui endal on lugu originaalplaadil olemas. Mis siis, et ripin plaadi arvutisse ja kuulan sealt. Mainiks ära ka selle, et kui ma näitasin Maritile plaati NRJ One Hit Wonders, siis ta ütles, et tal on enamus laule olemas, ja andis plaadi tagasi. No daa, mul olid ka enamus lugusid enne plaadiostu olemas. Ja ikkagi ma väidan, et ta pole seda plaati kuulnud. Ta ei ole ju kuulnud lugusid selles järjestuses. Ja minuarust järjestus mängib väga suurt rolli. Minu jaoks pole plaaditäie lugude tähestkulises järjekorras, ja selles järjekorras, mille artist on lood plaadile pannud, kuulamine sama. Henry Laksi plaati Hoia mu poole hakkasin ma tänu sellele rohkem kuulama, et sain teada järjestuse, milles lood plaadil on; lood olid mul juba ammu olemas.

Ja kuna justnimelt minu blogi on see, mis saab otsustavaks võitluses piraatluse vastu: ma ostan originaalplaate ka näitamaks muusikule/ kollektiivile, et mulle nende muusika meeldib, ning sest plaadi välja andmine võtab ka raha*.

____
* Margot ütles, et seda võiks ka mainida

Targad kahekõned

Tööjuures on siiski üks asi, mida oskan kõigist paremini. Nimelt tooliga sõita. Selleks tekib vajadus kahel juhul. Esiteks on prügikast Mariti laua juures, teiseks umbes nelja ajal käib koristaja, kel on ametipoolest pühkimisfetiš. Elsa, kes on vist usin vaatleja, proovis ka kord tooliga sõita, aga tõusis poolepealt püsti ja vaatas kurva näoga tooli. Teised tõusevad aga koristaja liginedes püsti, ja kõnnivad, tool käekõrval, teise kohta. Ehkki noh, mine tea, võib-olla on nad juba suured ja tooliga sõitmine on nende jaoks lapsik. Igatahes tooliga on palju mugavam sõita. Võiks veel mainida, et täiskasvanud ohverdavad pidevalt mugavuse viisakusele (täiskasvanulikkusele), aga see on juba teine teema.

Täna sattus mulle tööjuures ette selline isikukood, mida ma olen oodanud tööleasumisest saadik; nimelt 820720****. No see on Rootsi isikukood. Pealevaadates ei erine ta oluliselt eesti isikukoodist, eest puudub vaid sootunnus. Kuus esimest numbrit on aga aasta-kuu-päev, nagu Eestiski. Ma ei pea enam ütlema oma sünnikuupäeva, ega ju? Kusjuures selle naise nimi oli Sofie. Niiet peaaegu sama nimi, mis mu jänesel.

Hoia prügi kokku

Kui prügikast on enamjaolt kortsutatud paberit täis, siis reeglina on prügikast tegelikult vaid natuke üle poole täis. Saan aru, et mõte sellest tundub kohutavalt rõve, aga kui prügikast on oma, ehk sa tead, et sinna ei ole ligased ja pisikuid levitavaid asju visatud, siis aitab see, kui prügi käega põhjapoole suruda. Sa ei jõua ära imestada, kui palju sinu prügikast mahutab!

Muidugi saab ka enne prügiga vaeva näha: paberit ei pea tingimata hooletult kortsutama, saab ka ilusti kokku voltida. Võtab kauem aega, kuid kui sa ei viitsi pidevalt prügi välja viia, siis on see vaev seda väärt.

Kokku voltida saab rohkemaidki asju. Näiteks ütleme kommikarp. Tavaliselt sellega vaeva ei nähta, pannakse ta prügikasti, nagu ta on. Aga ilgelt palju ruumi võtab, onju? Aga võta ta ühenduskohtadest lahti, võid ka lõigata, kui sul näppudest kahju on, või kui otsad on kokku liimitud. Kui ühendused lahti, peaks su ees olema suur lahmakas imeliku kujuga pappi. Voldi siis see nii väikseks, kui annab, ja tulemus võib olla ruumalalt kuni kümme korda väiksem.

Plekkpurgid, kui ei ole taarapunkti. Ah et sa pole powerman? Ma ka ei ole, ma ei jõua tervet purki otstest kokku suruda. Aga on üks vahva nipp. Tee purgile väike mõlk sisse, siis on vahvam kasvõi põlvede vahel kokku suruda.