Esimesel päeval tagus poiss aeda 37 naela. Järgmiste nädalate jooksul õppis poiss end valitsema ja naelade arv vähenes päev-päevalt. Poiss sai aru, et lihtsam on end vaos hoida, kui naelu aeda taguda. Lõpuks tuli päev, mil ta ei löönud ühtki naela. Siis läks ta isa juurde rõõmusõnumit teatama. Isa soovitas pojal aiapostidelt välja tõmmata ühe naela päevas, juhul kui ta ei ole kellegagi tülitsenud. Päevad möödusid ja lõpuks sai poeg isale ütelda, et aial pole järel enam ühtegi naela.
Nad läksid koos aia juurde ja isa ütles: “Poeg, sa oled käitunud väga hästi, kuid vaata nüüd aias olevaid auke: aed ei ole samasugune, nagu ta oli enne. Kui Sa kellegagi riius oled ja talle pahasti ütled, siis jätad Sa samasuguse haava sõnadega. Sa võid ka noaga teist inimest lüüa, noa välja tõmmata, kuid alles jääb alati haav. Sa võid andeks paluda ükskõik kui mitu korda, kuid see haav on ja jääb. Verbaalne solvang on sama valus kui füüsiline. Sõbrad on haruldased kalliskivid. Hoia neid.
Peeter:
Vaata, point on selles, et igal suhtlusel on kaks poolt. Aga sina, nagu süüdimatu laps, imestad, et miks ma karjun, miks ma ärritun? Vaevalt, et sina oleksid külm rahu ise kui keegi aastast aastasse hõõruks sulle nina alla, mida sa kõike tema arust valesti teed, ei kuula su põhjendusi, segab alati vahele oma lollide naljadega, ütleb, et on parim sõber, aga samas loobib sulle pidevalt kaikaid kodaratesse. Ma ei suuda olla suga rahulik, kuna me oleme peaaegu 16 aastat tuttavad ja enam-vähem poole sellest ajast oled sa mulle pidevalt öelnud, mida ma kõike sinu arust valesti teen.
Jo0nas:
Kui sa leiaks ka seose just olnud jutule, siis, braavo.
Kõigepealt, ilmselge - sa ei eitanud midagi. Millest järeldub, et oled täielikult teadlik, et mulle seda kõike teinud. Nii, nüüd, mis on seos meievahel olnud telefonikõnega? Iga kord kui sa mul oma mõtet lõpetada ei lase, kuna sulle tundub see jama, saan ma haiget. Iga kord kui sa mulle ütled, mida ma kõike sinu arvates valesti teen, saan ma haiget. Need on kõik üksikult väga väikesed ja allaneelatavad seigad, nende peale pole mõtet ärrituda, juhul kui neid üksikuna võtta. Kuid inimene kannab oma haavu endaga kaasas. Mina olen nagu see auguline plank. Sa ei saa minuga suhtlema hakates eeldada, et ma seda ei ole. Jah, ma võiks teeselda rõõmsat nägu, sest see on ju minevik, see on ju möödas. Aga kui sa oled mul teisipäeval kuulipildujaga jala sodiks lasknud, ei saa sa kolmapäeval eeldada, et ma ütlen, et kuule, see on minevik, unustame selle. Tühja veetünni võid sa valada liitri vett, see ei aja üle. Täis veetünni puhul võib see liiter aga põhjustada minoorse üleujutuse.
Teinekord kui ma tühise asja peale ärritun, mõtle, äkki see ei olegi täielikult minu süü?
PS. Sa räägid, st oled rääkinud, kui hale on see, et ma blogin, nagu nohik, selle asemel, et rääkida, nagu mees. Aga olgem ausad - me ei saa ju rääkida. Sa ei lase, sa segad vahele, ma ärritun, sa ei saa aru, et ma ärritun, kuna sa segad vahele. Kui ma ei blogiks, oleks olukord selline, et sina saad mulle täielikult pähe istuda, kuna mina ei saa sulle vastanduda. Ja kuna ma ei ole vastandunud, jääbki ju mulje, et kõik on okei. Ja ma blogin, kuna blogi üle ei ole sul võimu. Kui ma sulle kirjutaks, sa saaks kirja ära kustutada ja teeselda, et seda pole olnud.
