Kimbulilla, kimbulilla,
talla, talla, tilla, tilla,
kuusevarjus tasakesi
kingikotis - godzillla!
Ma ei ole mingi Õnnelemb, et tähtpäevade ajal ja vahel ka niisama rõõmust rõkkaval rinnal luuleridu kirjutan, aga no kuidagi ebaviisakas on sõnumitele mitte vastata. Ja parem ikka kui mingi luulekogust maha kirjutatud rida. Kuigi tegin jõulufilmidest isegi sissekande, vaatasin ma jõulude ajal hoopis teisi filme. Kahekümne neljandal vaatasin filmi Airport, mis, tõsi küll, toimub talvel; kahekümne viiendal vaatasin peale tunniajalist juhtmenussi läbi teleka ja maki filme Resident Evil, Shaun of the Dead ja Airport 1975. Kahekümne kuuendal Airport '77.
Shaun of the Dead on Briti film; kui inimesed mingi briti komöödia kohta muud ei oska öelda, siis on briti huumor või ma ei saa briti huumorist aru. Nii inglise- kui ka muude maade komöödiaid on erinevaid. Aga briti huumor versus mis? Ameerika huumor? No kui briti huumor on sõnademängud ja kavalad vihjed ning ameerika huumor on jalaga perse ja koogiga näkku, ma valin briti huumori.
See selleks. Shaun of the Dead on pikitud sõnalise huumoriga, mainimist väärib siinkohal just eelmisel õhtul Liz'ist lahku läinud Shaun'i ütlus, kui Liz'i telefon on kinni: She's engaged, ja Ed'i reaktsioon sellele: That was quick.
Airport'i filme vaatan ma, et Airplane! allikatega tutvuda. Räägitakse, et esimene osa oli hea, ülejäänud sakivad aga mune. Mina ütleks küll, et teine pole sugugi halvem kui esimene. Ka kolmanda kohta ei saa öelda, et kehvem. Võib-olla veidi absurdsem, aga nagu teised oleks dokumentaalid.
Muideks, paljud inimesed kardavad paaniliselt spoilereid, samas vaatavad mõnuga treilereid. Aga spoilerdamine, muuseas, toimub tegelikult ka treilerites. Fiktiivne näide: treiler näitab ühte tegelast majakatusel, filmis endas tuleb aga koht, kus seda tegelast ähvardab surm; treilerit mäletav vaataja aga pole seda tegelast veel katusel näinud, järelikult teab ta, et see tegelane siin kohas surma ei saa. Konkreetne näide: kuigi mitte filmi "oluline moment", on ikkagi teatava üllatushetkena mõeldud Resident Evil'i esimene zombi, ehk see naine, kes ulbib veega täidetud ruumis ja siis äkki avab silmad ja paneb käe klaasseinale; kuid õrritustreileris on see koht välja toodud, küll põgusalt, aga õrritustreilerit mäletavale inimesele on see üllatus filmis siiski rikutud.
Saturday 27 December 2008
Wednesday 24 December 2008
Jõulufilmid
Jõulud on püha, mille arvelt raha kühveldada, seega on jõulufilme suhteliselt palju. Kahjuks on enamus aga kaunis kespärased. Nad ei pruugi olla halvad, kuid vaimustusse neist ei satu.
Elu24.ee on avaldanud nimekirja, mida soovitab jõulude ajal vaadata kino Sõpruse juhataja ja filmisõber Katrin Rajasaare. Nimekirjas on väga häid filme, kuid vaid vähesed on otseselt seotud jõuludega. Artiklil on ka kommentaare, keegi liitsõnu mittetunnistav filmi ekspert on toonud nimekirja filmidest, mis mingil moel on seotud jõuludega ja võiksid tekitada jõulutunnet:
Inimene, kes on jõuludest vaimustunud, läheb selle nimekirjaga kas Amazon.co.uk-sse või mõnele torrentisaidile, kuid igaks juhuks tooks ära ka selle, mida on arvanud asjast üks salapärane Padutiineri nime all esinev kasutaja:
Elu24.ee on avaldanud nimekirja, mida soovitab jõulude ajal vaadata kino Sõpruse juhataja ja filmisõber Katrin Rajasaare. Nimekirjas on väga häid filme, kuid vaid vähesed on otseselt seotud jõuludega. Artiklil on ka kommentaare, keegi liitsõnu mittetunnistav filmi ekspert on toonud nimekirja filmidest, mis mingil moel on seotud jõuludega ja võiksid tekitada jõulutunnet:
National Lampoon's Christmas Vacation
The Santa Clause 1, 2, 3
Elf
Bad Santa
A Christmas Story
Fred Claus
Grinch
Deck the Halls
Gremlins 1, 2
It's a Wonderful World
Surviving Christmas
Love Actually
Jingle All the Way
Miracle on 34th Street
Ernest Saves Christmas
Grumpy Old Men
Grumpier Old Men
Alvin and the Chipmunks
Cheaper by the Dozen
Home Alone 1, 2, 3
Die Hard 1, 2 (3, 4 ei ole seotud jõuludega)
Inimene, kes on jõuludest vaimustunud, läheb selle nimekirjaga kas Amazon.co.uk-sse või mõnele torrentisaidile, kuid igaks juhuks tooks ära ka selle, mida on arvanud asjast üks salapärane Padutiineri nime all esinev kasutaja:
Lugenud läbi kõik kommentaarid, ei lisa ma siia midagi uut. Tõesti, parimad jõulufilmid on Home Alone kolm esimest osa ja Die Hard kaks esimest osa, kuna kaks viimast ei toimu jõululaupäeval. Love Actually on ainus artiklis toodud ja hea jõulufilm. Kommentaarides mainitud Bad Santa seevastu ei saa minu soovitust. Jingle All the Way on tore, kuid mitte väga. Kusjures mulle tundub, et see "filmiekspert" on otsinud IMDb-st jõulufilme ja valimatult siia reklaaminud. Ma tänan teda nimekirja eest, kuid ka Surviving Cristmas ei olnud eriti hea. Ja ka Elf - kuigi Will Farrel on hea, pole tegu eriti õnnestunud filmiga.
Tuesday 23 December 2008
Airplane!
Pealkiri: Airplane! / Airplane II: The Sequel
Re˛issöör:
ˇanr:
Aasta: 1980 / 1982
Riik:
Mängivad:
-
-
-
-
...
Mängivad:
-
-
-
-
...
Sissejuhatus mõlemale filmile: Vietnami sõjaveteran Ted'i tüdruk Elaine üritab lennata teise linna, et alustada uut elu. Loomulikult ei lepi Ted sellega, ning ostab pileti samale lennule. Ootamatu sündmuse tõttu osutuvad aga lennuki piloodid juhtimisvõimetuks, kuid ainukst lennukogemusega meest pardal, Ted'i, kummitavad lennukiga seotud halvad sõjamälestused. Filmi järje süžee on peaaegu sama, kuid toimub kosmosesüstiku pardal
Kommentaar: Kui ma kommentaaris räägin "filmist", pean silmas esimest. Teise osa puhul märgin seda eraldi.
Filmi aluseks on tegelikult 1957. aasta film nimega Zero Hour!, mille õigused Airplane!'i tegemise jaoks osteti. Vaatasin siis ka "originaalfilmi", ning paljud dialoogid on samad, aga mõned neist leiavad aset teistes situatsioonides / teiste tegelaste vahel. Ja mitte tingimata koomilistes, vaid näiteks vestlus, mis toimub kahe mehe vahel direktori kabinetis, leiab nüüd aset mehe ja naise vahel lennujaama fuajees. Lisaks pole mõned ületoodud dialoogid kohe mitte üldse naljana mõeldud, kuid on välja kukkunud naljakalt, ka originaalfilmis. Samas, kuigi filmi üldsüžee on baseeritud sellele filmile, ei ole see siiski üks-üheselt maha kopeeritud, seega oli Zero Hour!'i tegelikult huvitav vaadata.
Lisaks parodeerib film ka Airport'i seeriat, eelkõige aga seeria teist osa, Airport 1975
Seitsmekümnendatel oli moes teha lennukatastroofifilme. Ühel hetkel sai inimestel aga villand, ja nii sündis tiimi Zucker / Abrahams / Zucker käe all paroodia nimega Airplane! Nimetatud tiimi juhatusel on viimati ilmunud
http://www.imdb.com/title/tt0080339/board/nest/135238725
Pildipeal olev tasuks mainimist. Ted ja Elaine juhivad lennukit, sisse tuleb näitleja kodanikunimega Leslie Nielsen ja ütleb: I just wanna tell you both good luck. We're all counting on you. Teatavasti lükkab Leslie Nielsen Scary Movie Kolmes Tabatha kaevu ja päästab päeva. Vaatasin kaastundega IMDb kommentaatorit, kes ütles, et see oli nii juhuslik ja ootamatu, kuid ei viidanud kuidagi, et ta teks, et see lause oli Airplane!'ist. Scary Movie Nelja kustutatud stseenid näitavad, et ka sinna filmi üritati sisse tuua ridu Airplane!'ist. See film on Ameerikas ikka tõesti midagi kultusklassiku sarnast. Ka filmis Shriek If You Know What I Did Last Friday the Thirteenth on, arvatavasti Scream'i õudukavaatamise stseeni eeskujul, stseen, kus kamp istub koos ja vaatab Airplane!'i.
Muide, suhteliselt esimese filmi alguses on koht, kus lennuk sõdab jaamahoonesse sisse. Telesarjade produtsendid on aga ühed ilged matemaatikud, seega kui selgub, et mingi asja filmimine maksab rohkem, kui vajaliku stseeni kuskilt filmist ostmine, siis nad just seda viimast teevadki. A-Rühma mingis osas on kasutatud just sedasama stseeni.
/10
9/10, 7/10
Monday 22 December 2008
Selektiivne kuulamine
Paljud inimesed mõnitavad, pilavad, heidavad nalja, või kuidas iganes poliitiliselt korrektsem on öelda, inimeste üle, kes mingit kindlat asja reaalelus ei ütle, vaid blogivad sellest. Teate küll, nagu see anekdoot, et poeg tuleb koolist ja ema küsib: Kuidas koolis läks?, ning poeg vastab: Loe blogist.
Kahjuks on see aga vajalik, sest aset leidnud situatsiooni silmas pidades on inimestel komme teise jutust välja noppida temale intriigide tekitamiseks vajalikud killud ja selle inimese püüdeid seletada, mida ta tegelikult mõtles, lisaks sellele ka selgelt ütles, ignoreerida.
Oleme kõik näinud tiini seksifilme ja teame, mis on MILF. Muudan dialoogis nimed, aga muu jääb samaks. Jutukatke siis:
Lahtiseletatult siis, tema sai aru, et mina pean Katit MILFiks. See, kas ma pean, ei oma tähtsust. Tõin Kati nime sisse teisel põhjusel. Aga kuidas ma ka ei üritanud põhjust öelda, oli Matil juba arusaam, et minul tuli Kati sõnaga MILF automaatselt meelde ja seega ta segas mulle pidevalt oma vaimustavast arusaamast tingitud küsimusega vahele ja ei kuulanud mind. Ma isegi jõudsin kusjuures lõpuni põhjendada, aga talle lihtsalt ei jõudnud kohale.
Kati on meie ühine tuttav, kes on 39. Nüüd, palun, lugege üle see dialoogikatke. Jah, see on vajalik, eriti Matile. Mis toimus? Jah, pealtnäha on tal õigus. Tõesti, tema esimeses lauses on mõiste MILF, minu vastuses sellele nimi Kati. Aga mis tegelikult toimus? Lugege veelkord dialoogi. Tema parandas vanusepiiri 35 vanusepiiriks 40. Kõik, mida mina tegin, oli oletus, et piir 35 sai lükatud 40 peale, et 39, Kati vanus, jääks välja.
Kusjuures, me tegime telefonivestluses pausi, justnagu see aitaks. Sittagi see aitaks; tean juba ette, et kui me uuesti helistaks või kasvõi kokku saaks, hakkaks sama jama, sest ta ei kuula mu põhjendusi, kuna oma särk on ihule lähemal, oma arvamus on armas, sellest ei tihka loobuda.
Ma ei ütle, kusjuures, et mina seda viga ei tee, et kujundan poolikutest detailidest oma arvamuse. Seega, ma tean täpselt, mida ta teeb, kui tulemuseks on MSNi vestlus:
Toimus see, et endas ollakse nii kindel, et ei mõelda mitte situatsioonile, vaid sellele, kuidas teist maha teha. Ma ei ole anglofiil, ma ei fänna tiiniargood, ma ei ole mõelnudki, kas keegi on nüüd MILF või mitte ja vabandust, et end kordan, aga kõik, mida mina tegin, oli oletus, et piir 35 sai lükatud 40 peale, et 39, Kati vanus, jääks välja.
ps. Te ju teate, et mina käändelõpu ja ki-liite viga ei tee. See oli tsitaat.
Kahjuks on see aga vajalik, sest aset leidnud situatsiooni silmas pidades on inimestel komme teise jutust välja noppida temale intriigide tekitamiseks vajalikud killud ja selle inimese püüdeid seletada, mida ta tegelikult mõtles, lisaks sellele ka selgelt ütles, ignoreerida.
Oleme kõik näinud tiini seksifilme ja teame, mis on MILF. Muudan dialoogis nimed, aga muu jääb samaks. Jutukatke siis:
Mati: MILF on naine, kes on üle 35. Ei, okei, üle 40.
Mina: Ojaa, parandame kolmekümne viie neljakümneks, et ei saaks öelda, et Kati on MILF.
Mati: Aga miks sul tuli MILFiga seoses kohe Kati meelde?.
Lahtiseletatult siis, tema sai aru, et mina pean Katit MILFiks. See, kas ma pean, ei oma tähtsust. Tõin Kati nime sisse teisel põhjusel. Aga kuidas ma ka ei üritanud põhjust öelda, oli Matil juba arusaam, et minul tuli Kati sõnaga MILF automaatselt meelde ja seega ta segas mulle pidevalt oma vaimustavast arusaamast tingitud küsimusega vahele ja ei kuulanud mind. Ma isegi jõudsin kusjuures lõpuni põhjendada, aga talle lihtsalt ei jõudnud kohale.
Kati on meie ühine tuttav, kes on 39. Nüüd, palun, lugege üle see dialoogikatke. Jah, see on vajalik, eriti Matile. Mis toimus? Jah, pealtnäha on tal õigus. Tõesti, tema esimeses lauses on mõiste MILF, minu vastuses sellele nimi Kati. Aga mis tegelikult toimus? Lugege veelkord dialoogi. Tema parandas vanusepiiri 35 vanusepiiriks 40. Kõik, mida mina tegin, oli oletus, et piir 35 sai lükatud 40 peale, et 39, Kati vanus, jääks välja.
Kusjuures, me tegime telefonivestluses pausi, justnagu see aitaks. Sittagi see aitaks; tean juba ette, et kui me uuesti helistaks või kasvõi kokku saaks, hakkaks sama jama, sest ta ei kuula mu põhjendusi, kuna oma särk on ihule lähemal, oma arvamus on armas, sellest ei tihka loobuda.
Ma ei ütle, kusjuures, et mina seda viga ei tee, et kujundan poolikutest detailidest oma arvamuse. Seega, ma tean täpselt, mida ta teeb, kui tulemuseks on MSNi vestlus:
Imp: Aga kui me uuesti selle teema üles võtame, kordub täpselt sama asi ju. Sul on oma veendumus asjast, ja sa ei kuula mind.
Mati: Ja sina saa jagu egoismist. Hirm selle ees, et kellegil on õigus, parem. Sa pole ju nii tark.
Toimus see, et endas ollakse nii kindel, et ei mõelda mitte situatsioonile, vaid sellele, kuidas teist maha teha. Ma ei ole anglofiil, ma ei fänna tiiniargood, ma ei ole mõelnudki, kas keegi on nüüd MILF või mitte ja vabandust, et end kordan, aga kõik, mida mina tegin, oli oletus, et piir 35 sai lükatud 40 peale, et 39, Kati vanus, jääks välja.
ps. Te ju teate, et mina käändelõpu ja ki-liite viga ei tee. See oli tsitaat.
Friday 19 December 2008
Onaneerivad breketid
Sõitsin bussiga ning mul oli ilusti turvavöö kinni. Jõudsin Riiamäe peatusse ja teadsin, et mul on üks peatus veel sõita. Millegi pärast jätsin aga turvavöö lahti võtmise viimasele minutile; alles siis, kui buss oli seisma jäänud ja uks oli lahti, vajutasin turvavööd vabastavale nupule ja tõusin püsti, hoides veel etteulatuvast seinast kinni.
Siis aga läksid uksed kinni ja buss hakkas sõitma. Lõin käega ja mõtlesin, et lähen siis järgmises peatuses maha. Buss aga sõitis kaunis pikalt ja siis tuli meelde, et ta sõidab jälle selle linnaäärse tankla juurde, kust on pikk tee koju. Mõtlesin, et proovin siis seda nippi, et ütlen kõvasti, et ma ei peaks ju siin peatuses olema, puudutan posti ja olengi kodupeatuses. Maha tulnuna proovisingi seda, kuid edutult. Siiani oli olnud talv, kuid järsku oli suvi. Nägin Tõraverre keerava tee äärde keeravad luksusautot. Vaatasin aknast sisse ja ainus inimene autos oli tagaistmel istuv mees, kes rääkis autotelefoniga. Ta kruvis akna lahti ja ma küsisin, kas Tartusse ka saab. Ta vastas, et saab. Ma tulin veidi lähemale ja küsisin, palju maksab. Viissada krooni, ütles tema. Tänasin pakkumast ja keeldusin. Hakkasin üle tee minema, kuid paremalt tuli kolm autot, viimane neist helesinine. Vasakult tulev teerull aga oli nii aeglane, et ootasin tee keskel.
Bussipeatusse jõudes avastasin, et olen ujumispükste väel ja raha loomulikult ei ole. Buss aga juba paistis. Mõtlesin juba, kuidas ma bussijuhile kõike räägin ja et ema Tartus maksab, kuid siis nägin rohupeal kümnekroonist. Võtsin selle üles ja märkasin kõrval veel kümne- ja viiekrooniseid. Kokku sain, ma pakun, kuuskümmend viis krooni, viiekrooniseid oli kolm. Läksin bussi ja maksin kümnekroonisega, kust sain veel kaks krooni tagasi.
Ärkasin korra üles, nagu unenägude vahel ikka juhtub, ja üritasin mõelda, mida see unenägu tähendas. Siis algas teine unenägu, mis tundus aset leidma esimese vahel. Olin Tõraveres kuuendas majas ja oli vist varahommik. Läksin kolmandale korrusele ning nägin läbi lahtise ukse Mareti tuppa. See oli tühi. Mul tuli meelde, et neil oli Jaaguga mingi värk ja ta läks minema. Jaak polnud veel tagasi ja Maret magas teises toas. Läksin siis vanaema-vanaisa tuppa. Vanaisa magas, vanaema oli poolunes voodis istukil, selg vastu seina. Midagi ta mulle ütles, aga seda ma enam ei mäleta. Suundusin esimesele korrusele ja trepil mõtlesin helistada kas Joonasele või emmele, et küsida bussiaegu. Emmele ei tahtnud helistada, sest siis poleks üllatus, et ma Tõraveres käisin.
Enne Joonasele helistamist mõtlesin aga saunas väheke onaneerida. Panin ukse riivi ja istusin juba eesruumi pingile maha, kui nägin, et aknal on kardinad lahti. Läksin neid kinni panema ja nägin väljas mingit poissi rattaga ja veel ühte poissi ilma rattata. Keegi kolmas oli ka, ja siis oli üks tüdruk. Tüdruk naeratas mulle ja tal olid breketid. Ta oli pikliku näoga ja vist brünett. Võimalik, et ta kandis roosat kampsunit ja siniseid teksaseid. Seltskond läks teise maja juurde, tüdruk läks sisse ja kolmik tuli ilma tüdrukuta tagasi. Tõmbasin kardinad ette ja askeldasin ruumis veidi ringi.
See tüdruk aga tuli tagasi ja piilus kardinate vahelt sisse. Läksin akna juurde. Sa oled alasti, ütles tüdruk, Ma tahaks sinuga näost näkku kohtuda. Üritasin öelda, et me juba oleme näost näkku koos, aga ta rääkis midagi Tirtsust ja et ma sobiks talle. Ta ütles, et ma helistaks talle ja läks ära. Seejärel tuli mul meelde, et mul ei ole tema numbrit. Tüdrukul tuli vist ka see meelde, sest ta tuli tagasi ja ütles, et ta helistab hoopis mingil ajal selle aasta sees mulle. Tahtsin talle öelda, et tal pole mu numbrit, aga ta oli juba läinud. Kondasin jälle ruumis veidi ringi ja siis läksin akna peale. Tüdruk tuli oma majast välja – tal oli kuldne parukas peas – nägi, et ma ootan akna peal, rõõmustas ja jooksis minu juurde, hüüdes: Tirtsu on vaba! Ütlesin talle, et tal ei ole mu numbrit, selle aja peale oli seal ka Tirtsu, kes oli blond ja koleda ninaga. Tüdruk küsis minult, kas mu number ei ole... Tuli justkui meelde, et olin niiviisi sauna akna peal mingi tüdrukuga rääkinud, kas...? Aga ta ütles mingi vale numbri. Akna taha oli ka mingi poiss tekkinud, kes andis mulle mingi paberi, kus oli justkui telefoninumber. Ei, see polnud telefoninumber, roheliste tähtedega oli kirjutatud hiina keeles ja siis oli hind eurodes. Vaatasin pakendit ja see oli kollakas ning hot dog'i pildiga. Tänasin poissi, ütlesin, et see tähendab mulle palju ja hakkasin tüdrukule õiget numbrit ütlema. 56 42... Taipasin, et oli vale ja hakkasin teist osa justkui uuesti ütlema. Nemad said aru, et 56 424.
Näed, seitse aastat sama number ja ikka ajan sassi. Selle mõttega ka ärkasin. Spekulantidele teadmiseks - Jah, see tüdruk oli hääle järgi umbes 14; ei, mul ei tulnud kordagi mõttesse temaga seksima hakata. Muide, mis te arvate, mitmes sissekanne see mul on?
Siis aga läksid uksed kinni ja buss hakkas sõitma. Lõin käega ja mõtlesin, et lähen siis järgmises peatuses maha. Buss aga sõitis kaunis pikalt ja siis tuli meelde, et ta sõidab jälle selle linnaäärse tankla juurde, kust on pikk tee koju. Mõtlesin, et proovin siis seda nippi, et ütlen kõvasti, et ma ei peaks ju siin peatuses olema, puudutan posti ja olengi kodupeatuses. Maha tulnuna proovisingi seda, kuid edutult. Siiani oli olnud talv, kuid järsku oli suvi. Nägin Tõraverre keerava tee äärde keeravad luksusautot. Vaatasin aknast sisse ja ainus inimene autos oli tagaistmel istuv mees, kes rääkis autotelefoniga. Ta kruvis akna lahti ja ma küsisin, kas Tartusse ka saab. Ta vastas, et saab. Ma tulin veidi lähemale ja küsisin, palju maksab. Viissada krooni, ütles tema. Tänasin pakkumast ja keeldusin. Hakkasin üle tee minema, kuid paremalt tuli kolm autot, viimane neist helesinine. Vasakult tulev teerull aga oli nii aeglane, et ootasin tee keskel.
Bussipeatusse jõudes avastasin, et olen ujumispükste väel ja raha loomulikult ei ole. Buss aga juba paistis. Mõtlesin juba, kuidas ma bussijuhile kõike räägin ja et ema Tartus maksab, kuid siis nägin rohupeal kümnekroonist. Võtsin selle üles ja märkasin kõrval veel kümne- ja viiekrooniseid. Kokku sain, ma pakun, kuuskümmend viis krooni, viiekrooniseid oli kolm. Läksin bussi ja maksin kümnekroonisega, kust sain veel kaks krooni tagasi.
Ärkasin korra üles, nagu unenägude vahel ikka juhtub, ja üritasin mõelda, mida see unenägu tähendas. Siis algas teine unenägu, mis tundus aset leidma esimese vahel. Olin Tõraveres kuuendas majas ja oli vist varahommik. Läksin kolmandale korrusele ning nägin läbi lahtise ukse Mareti tuppa. See oli tühi. Mul tuli meelde, et neil oli Jaaguga mingi värk ja ta läks minema. Jaak polnud veel tagasi ja Maret magas teises toas. Läksin siis vanaema-vanaisa tuppa. Vanaisa magas, vanaema oli poolunes voodis istukil, selg vastu seina. Midagi ta mulle ütles, aga seda ma enam ei mäleta. Suundusin esimesele korrusele ja trepil mõtlesin helistada kas Joonasele või emmele, et küsida bussiaegu. Emmele ei tahtnud helistada, sest siis poleks üllatus, et ma Tõraveres käisin.
Enne Joonasele helistamist mõtlesin aga saunas väheke onaneerida. Panin ukse riivi ja istusin juba eesruumi pingile maha, kui nägin, et aknal on kardinad lahti. Läksin neid kinni panema ja nägin väljas mingit poissi rattaga ja veel ühte poissi ilma rattata. Keegi kolmas oli ka, ja siis oli üks tüdruk. Tüdruk naeratas mulle ja tal olid breketid. Ta oli pikliku näoga ja vist brünett. Võimalik, et ta kandis roosat kampsunit ja siniseid teksaseid. Seltskond läks teise maja juurde, tüdruk läks sisse ja kolmik tuli ilma tüdrukuta tagasi. Tõmbasin kardinad ette ja askeldasin ruumis veidi ringi.
See tüdruk aga tuli tagasi ja piilus kardinate vahelt sisse. Läksin akna juurde. Sa oled alasti, ütles tüdruk, Ma tahaks sinuga näost näkku kohtuda. Üritasin öelda, et me juba oleme näost näkku koos, aga ta rääkis midagi Tirtsust ja et ma sobiks talle. Ta ütles, et ma helistaks talle ja läks ära. Seejärel tuli mul meelde, et mul ei ole tema numbrit. Tüdrukul tuli vist ka see meelde, sest ta tuli tagasi ja ütles, et ta helistab hoopis mingil ajal selle aasta sees mulle. Tahtsin talle öelda, et tal pole mu numbrit, aga ta oli juba läinud. Kondasin jälle ruumis veidi ringi ja siis läksin akna peale. Tüdruk tuli oma majast välja – tal oli kuldne parukas peas – nägi, et ma ootan akna peal, rõõmustas ja jooksis minu juurde, hüüdes: Tirtsu on vaba! Ütlesin talle, et tal ei ole mu numbrit, selle aja peale oli seal ka Tirtsu, kes oli blond ja koleda ninaga. Tüdruk küsis minult, kas mu number ei ole... Tuli justkui meelde, et olin niiviisi sauna akna peal mingi tüdrukuga rääkinud, kas...? Aga ta ütles mingi vale numbri. Akna taha oli ka mingi poiss tekkinud, kes andis mulle mingi paberi, kus oli justkui telefoninumber. Ei, see polnud telefoninumber, roheliste tähtedega oli kirjutatud hiina keeles ja siis oli hind eurodes. Vaatasin pakendit ja see oli kollakas ning hot dog'i pildiga. Tänasin poissi, ütlesin, et see tähendab mulle palju ja hakkasin tüdrukule õiget numbrit ütlema. 56 42... Taipasin, et oli vale ja hakkasin teist osa justkui uuesti ütlema. Nemad said aru, et 56 424.
Näed, seitse aastat sama number ja ikka ajan sassi. Selle mõttega ka ärkasin. Spekulantidele teadmiseks - Jah, see tüdruk oli hääle järgi umbes 14; ei, mul ei tulnud kordagi mõttesse temaga seksima hakata. Muide, mis te arvate, mitmes sissekanne see mul on?
Wednesday 17 December 2008
Surnud hobuse suhu ei vaadata
Käisin hiljuti klaviatuurijahil ja tahtsin loomulikult valget klaviatuuri. Muu arvuti võib ju must olla, aga kuigi valge klaviatuur mustade arvutikomponentide kõrvale "ei sobi", on valge klaviatuur tervislikum. Esiteks, arvutimänge mängitakse pimedas ja teiseks, kui on natukenegi hämardunud, ei näe sa enam laualambita klaviatuuri. Põhjus on, nagu ikka, väga loogiline. Vaadake musta ja valget klaviatuuri ja võrrelge neid. Kui neid ei ole, kujutage ette. Ahjaa, tänapäeval võib juba vabalt olla noori, kes ei ole valget klaviatuuri näinudki. Igatahes, tahan öelda, et kui klahv on valge taustaga ja väikeste mustade kriipsudega, on selle hele pind palju suurem kui musta tausta ja valgete kriipsudega klahvi korral.
Aga mood on tähtsam kui tervis - hetkel tõsiseltvõetavaim klaviatuuritootja Logitech toodab ainult paari eesti asetusega valget klaviatuuri ning neist ükski pole multimeedianuppudega. Tegelikult, palju ma neid ikka kasutan või vajan. Veidi vaeva ja on sul samad programmid quicklaunch-ribal või ka klahvikombinatsioonidega kättesaadavad. Lisaks pole praegu üheski Genneti laos valgeid klaviatuure ja ma pean halvimal juhul uue aastani ootama. Ei, ma ei kirjuta antud sissekannet ekraanipõhise klaviauuriga, kuid see on õppetund tulevikuks - valge klaviatuuriga läheb aega. Muidugi on ka võimalus osta mõnest tehnikapoest - klaviatuur ei ole teab mis peen vidin, et teda ainult usaldatud allikatest saada.
Enne eelistasin Key Tronicu klaviatuure, aga neid enam Eestis ei müüda. Huvi pärast läks jutt "Ordi kaubale" ja küsisin ka, et kes neile monitore toodab, ja pakkusin LG. Margus ütles, et sel juhul on veel hästi läinud, kuna nag armastavad vaadata odavamaid firmasid. Mõni ime ka tegelikult - kui firmasilt nagunii asendada (loe: ära võtta), pole ju vahet. Kuigi Ordi ei ole K-salong, siis see, kes ostab Ordist pool- kuni täispimesi etteantud arvutikomplekti, ei oska enamasti kvaliteettootjaid hinnata.
Aga mood on tähtsam kui tervis - hetkel tõsiseltvõetavaim klaviatuuritootja Logitech toodab ainult paari eesti asetusega valget klaviatuuri ning neist ükski pole multimeedianuppudega. Tegelikult, palju ma neid ikka kasutan või vajan. Veidi vaeva ja on sul samad programmid quicklaunch-ribal või ka klahvikombinatsioonidega kättesaadavad. Lisaks pole praegu üheski Genneti laos valgeid klaviatuure ja ma pean halvimal juhul uue aastani ootama. Ei, ma ei kirjuta antud sissekannet ekraanipõhise klaviauuriga, kuid see on õppetund tulevikuks - valge klaviatuuriga läheb aega. Muidugi on ka võimalus osta mõnest tehnikapoest - klaviatuur ei ole teab mis peen vidin, et teda ainult usaldatud allikatest saada.
Enne eelistasin Key Tronicu klaviatuure, aga neid enam Eestis ei müüda. Huvi pärast läks jutt "Ordi kaubale" ja küsisin ka, et kes neile monitore toodab, ja pakkusin LG. Margus ütles, et sel juhul on veel hästi läinud, kuna nag armastavad vaadata odavamaid firmasid. Mõni ime ka tegelikult - kui firmasilt nagunii asendada (loe: ära võtta), pole ju vahet. Kuigi Ordi ei ole K-salong, siis see, kes ostab Ordist pool- kuni täispimesi etteantud arvutikomplekti, ei oska enamasti kvaliteettootjaid hinnata.
Sunday 14 December 2008
Aastahitt 2008
Aasta lõpuni on tegelikult veel aega, aga usun, et selle kahe nädalaga ei toimu päratusuuri muutusi. Tiinerid ja muusikaärimehed üle maailma teevad aastakokkuvõtteid. Ainus vahe on selles, et muusikaärimeeste edetabelis on müüginumbrite põhjal halastamatult objektiivselt esindatud kogu aasta toodang, tiineritel on ülekaalus viimase poolaasta toodang, sest varasem, kui ongi meeles, tundub liiga vana.
Koostan ka enda sel aastal kuulatud lauludest edetabeli, mis on muidugi valminud tänu Last.FMile. Mitmekesisuse huvides olen tabeliga manipuleerinud nii, et igalt artistilt on esindatud vaid enimmängituim lugu. Kui tiineritel ja muusikaärimeestel satub aastakokkuvõtetesse eelneva aastaarvuga lugusid suhteliselt juhuslikult, siis minul on see pigem reegel. Illustreerimiseks toon iga loo järele aastaarvu.
01. E-Rotic – Max Don't Have Sex With Your Ex (1994)
02. Michael Jackson & Paul McCartney – The Girl Is Mine (1982)
03. M – Pop Muzik (Original Version) (1979)
04. Kate Ryan – Désenchantée (Dance Edit) (2002)
05. Sly – Igatsus (1997)
06. Scooter – Stuttgart (1996)
07. Kylie Minogue – The One (2007)
08. L.A. Style – L.A. Style Theme (1993)
09. Reel 2 Real – Erick "More"'s Anthem (Can You Feel It?) (1994)
10. Madonna – Like A Prayer (Q Sound Version) (1990)
11. Must Q – Rahvaspordipäev (1995)
12. Kraftwerk – The Robots (Remix) (1991)
13. Haddaway – What Is Love (7" mix) (1992)
14. Twenty 4 Seven – Is It Love (Dancability club mix) (1993)
15. 2 Unlimited – R.U.O.K. (1993)
16. Nancy – Pilgud ja nooled (Dance Mix) (1995)
17. Вирус - Я люблю (1999)
18. Me & My – Dub-I-Dub (1995)
19. Dr. Alban – U & Mi (1991)
20. Whigfield – Saturday Night (Trance Beat Remix) (1994)
Jah, see oli see plaat, mis mul reedel Kristiina juures kaasas oli. Muideks, lugude kogupikkus on ~93 minutit, seega selleks, et lood 80-minutilise plaadi peale ära mahuks, lõikasin mõned pikemad lood lühemaks. Ja nagu ma ütlesin Kristiinale - seda ei hinnata, sest ei osata. Kui ma ütlen, et lugu on lõigatud või miksitud, ootab enamik, ma pakun, sellist selgelt tajutavat toorest lõikamist. Mina aga üritan lõigata võimalikult professionaalselt ehk nii, et aru on võimalik saada ainult siis, kui oled lugudega väga tuttav ja oskad märgata, kust midagi puudu on.
Muide, üks asi veel. Joonas ütles, et on vist ainus, kes mu blogi loeb. Minuteada on üks rss-toiduga lugeja veel ja äkki eksib keegi veel siia; olen ju paari inimese viidetes (blogrollis). Aga jah, ühele inimesele blogida - kui erilisena ta end tundma peaks. Igatahes, nagu ma üritasin eilses olengumelos Joonasele öelda, ei loeta mu blogi massiliselt sellepärast, et ma ei blogi niimoodi.
Koostan ka enda sel aastal kuulatud lauludest edetabeli, mis on muidugi valminud tänu Last.FMile. Mitmekesisuse huvides olen tabeliga manipuleerinud nii, et igalt artistilt on esindatud vaid enimmängituim lugu. Kui tiineritel ja muusikaärimeestel satub aastakokkuvõtetesse eelneva aastaarvuga lugusid suhteliselt juhuslikult, siis minul on see pigem reegel. Illustreerimiseks toon iga loo järele aastaarvu.
01. E-Rotic – Max Don't Have Sex With Your Ex (1994)
02. Michael Jackson & Paul McCartney – The Girl Is Mine (1982)
03. M – Pop Muzik (Original Version) (1979)
04. Kate Ryan – Désenchantée (Dance Edit) (2002)
05. Sly – Igatsus (1997)
06. Scooter – Stuttgart (1996)
07. Kylie Minogue – The One (2007)
08. L.A. Style – L.A. Style Theme (1993)
09. Reel 2 Real – Erick "More"'s Anthem (Can You Feel It?) (1994)
10. Madonna – Like A Prayer (Q Sound Version) (1990)
11. Must Q – Rahvaspordipäev (1995)
12. Kraftwerk – The Robots (Remix) (1991)
13. Haddaway – What Is Love (7" mix) (1992)
14. Twenty 4 Seven – Is It Love (Dancability club mix) (1993)
15. 2 Unlimited – R.U.O.K. (1993)
16. Nancy – Pilgud ja nooled (Dance Mix) (1995)
17. Вирус - Я люблю (1999)
18. Me & My – Dub-I-Dub (1995)
19. Dr. Alban – U & Mi (1991)
20. Whigfield – Saturday Night (Trance Beat Remix) (1994)
Jah, see oli see plaat, mis mul reedel Kristiina juures kaasas oli. Muideks, lugude kogupikkus on ~93 minutit, seega selleks, et lood 80-minutilise plaadi peale ära mahuks, lõikasin mõned pikemad lood lühemaks. Ja nagu ma ütlesin Kristiinale - seda ei hinnata, sest ei osata. Kui ma ütlen, et lugu on lõigatud või miksitud, ootab enamik, ma pakun, sellist selgelt tajutavat toorest lõikamist. Mina aga üritan lõigata võimalikult professionaalselt ehk nii, et aru on võimalik saada ainult siis, kui oled lugudega väga tuttav ja oskad märgata, kust midagi puudu on.
Muide, üks asi veel. Joonas ütles, et on vist ainus, kes mu blogi loeb. Minuteada on üks rss-toiduga lugeja veel ja äkki eksib keegi veel siia; olen ju paari inimese viidetes (blogrollis). Aga jah, ühele inimesele blogida - kui erilisena ta end tundma peaks. Igatahes, nagu ma üritasin eilses olengumelos Joonasele öelda, ei loeta mu blogi massiliselt sellepärast, et ma ei blogi niimoodi.
Thursday 11 December 2008
Iidolite dikteeritud eelistused
Mäletate miks Joonas vihkab sülearvuteid? Kuid lisaks sellele, et inimestel võib olla arvamus, et lauaarvutid on kuidagi vananenud ja sülearvutid on kuidagi modernsemad, peitub tõenäoliselt üks rüpparite eelistamise mõjutajaid antud postituse pealkirjas. Iidoliteks võivad siinkohal olla ka sõbrad-tuttavad, kuid oma osa on ka filmides ja ajakirjades nähtul.
Liis Lass võib olla selline avalik tegelane, kellele just paljud alt üles ei vaata, kuid sõnumit kannab seegi pilt. Ilus, kuulus, oletatavasti ka nii materjaalselt kui ka vaimselt rikas avaliku elu tegelane istub peenelt riietatult büroolaua taga ilusa väikse nunnu sülearvutiga, mis laual leiduvate paberihoidjate ja pliiatsitopsi kõrval näeb nii ultranunnult pisike välja.
Kusjuures, hetkel vaatan ma Buffy ja Angeli seiklusi ja aastal 2001 eetrisse läinud hooaeg oli viimane, kus näidatakse lauaarvutit. 2001. Uuemates filmides pole ma lauaarvuteid näinud, ikka on kellelgi mingi läppar. Jah, ma ei tea, et filmide mõju arvutitüübi eelistusele oleks uuritud ja ma ei saa siia mingit tõestavat linki tuua, aga eks tõestage, et see nii ei ole!
Ka minul on sülearvuti, kuid kodus ma seda ei kasuta. Ja ma mõtlen pikaldast kasutamist, enne kuhugi minekut panen ma loomulikult läpaka käima, et sinna asju laadida. Aga nüüd tänane auhinnaküsimus: mitu arvutit on pildil?
.jpg)
Liis Lass võib olla selline avalik tegelane, kellele just paljud alt üles ei vaata, kuid sõnumit kannab seegi pilt. Ilus, kuulus, oletatavasti ka nii materjaalselt kui ka vaimselt rikas avaliku elu tegelane istub peenelt riietatult büroolaua taga ilusa väikse nunnu sülearvutiga, mis laual leiduvate paberihoidjate ja pliiatsitopsi kõrval näeb nii ultranunnult pisike välja.
Kusjuures, hetkel vaatan ma Buffy ja Angeli seiklusi ja aastal 2001 eetrisse läinud hooaeg oli viimane, kus näidatakse lauaarvutit. 2001. Uuemates filmides pole ma lauaarvuteid näinud, ikka on kellelgi mingi läppar. Jah, ma ei tea, et filmide mõju arvutitüübi eelistusele oleks uuritud ja ma ei saa siia mingit tõestavat linki tuua, aga eks tõestage, et see nii ei ole!
Ka minul on sülearvuti, kuid kodus ma seda ei kasuta. Ja ma mõtlen pikaldast kasutamist, enne kuhugi minekut panen ma loomulikult läpaka käima, et sinna asju laadida. Aga nüüd tänane auhinnaküsimus: mitu arvutit on pildil?
Monday 8 December 2008
Liida ja lahuta
Minu sõber, kes mulle kord helistas, välja kutsus, kokat välja tegi ja seletas pikalt, kuidas temast nime nimetades blogis seoses oma portaaliga kirjutamine mõjub tema turuväärtusele halvasti, nägi kord minu kodukal olevat lehte, kus on kirjas, et lehe vaatamiseks on parim resolutsioon see-ja-see, ütles, arvatavasti tahtes tegija näida, et korralikud veebitegijad ei kirjuta enam ammu kasutajale ette (loe: ei arvesta) soovituslikku resolutsiooni.
Kuidas ei kirjuta? Vaadake suvalisi portaale, enamik neist on üles ehitatud miinimumlahutusele 1024 x 768, mis tähendab seda, et selles lahutuses mahub leht pea täpselt ekraanile, laiusega 1280+ lahutused näitavad lehe põhiosa "stiilselt" lehe keskel, kuid 800 x 600 lahutusel ei mahu leht laiupidi ekraanile ära. Postituse valiidsuse huvides katsetasin seda; valisin küll portaali rate.ee, aga ei näe vajadust rohkem testida. Hetkel on mul kaks monitori, üks neist 15" ja teine 17" - seega 1024 x 768 ja 1280 x 1024.
Selle, et veebitegijad loevad miinimumlahutuseks 1024 x 768, taga on, ma oletan, see, et kuigi 15" on ehk hoolitsevamate kasutajate seas ammu välja surnud, on paljudel 17-tollistel sama lahutus. Minul on 17" juures 1280 x 1024 kahel põhjusel, teine neist just see, et 15-tollisel oli 1024 x 768 ja kui nüüd 17-tollisees sama panna, oleks suurem vaateväli justkui mõttetu. Joonast ma ei mäleta (võib-olla on muutnud), aga Laguntslil on 17" juures see 1024ne lahutus ja mõlemad on minu juures kaevanud, et tekst on väike. Tõsi, enamike portaalide lemmikfondisuurust, 12, seljatoele toetudes pingevabalt ei näe, aga graafikas on lisavaateväli hindamatu Graafika tähendamas siis kas filmi vaatamist, mängude mängimist või fototöötlust.
Kuidas ei kirjuta? Vaadake suvalisi portaale, enamik neist on üles ehitatud miinimumlahutusele 1024 x 768, mis tähendab seda, et selles lahutuses mahub leht pea täpselt ekraanile, laiusega 1280+ lahutused näitavad lehe põhiosa "stiilselt" lehe keskel, kuid 800 x 600 lahutusel ei mahu leht laiupidi ekraanile ära. Postituse valiidsuse huvides katsetasin seda; valisin küll portaali rate.ee, aga ei näe vajadust rohkem testida. Hetkel on mul kaks monitori, üks neist 15" ja teine 17" - seega 1024 x 768 ja 1280 x 1024.
Selle, et veebitegijad loevad miinimumlahutuseks 1024 x 768, taga on, ma oletan, see, et kuigi 15" on ehk hoolitsevamate kasutajate seas ammu välja surnud, on paljudel 17-tollistel sama lahutus. Minul on 17" juures 1280 x 1024 kahel põhjusel, teine neist just see, et 15-tollisel oli 1024 x 768 ja kui nüüd 17-tollisees sama panna, oleks suurem vaateväli justkui mõttetu. Joonast ma ei mäleta (võib-olla on muutnud), aga Laguntslil on 17" juures see 1024ne lahutus ja mõlemad on minu juures kaevanud, et tekst on väike. Tõsi, enamike portaalide lemmikfondisuurust, 12, seljatoele toetudes pingevabalt ei näe, aga graafikas on lisavaateväli hindamatu Graafika tähendamas siis kas filmi vaatamist, mängude mängimist või fototöötlust.
Friday 5 December 2008
World Power
Американская фирма Transceptor Technologies приступила к производству компьютеров «Персонaльный спутник». Tõlkes tähendab see seda, et Ameerika firma Transceptor Technologies on hakanud tootma arvutit nimega Isiklik kaaslane... Tõepoolest, Isiklik kaaslane oli vaegnägijatele mõeldud häälkäsklustele reageeriv arvuti, mille lõi Transceptor Technologies ja just aastal 1990.
Lugu The Power on kasutatud paljudes filmides ja telereklaamides, oletatavasti meenutatakse lugu ka füüsikatundides üle maailma. Raadioonude traditsioon on mitte mängida pikki lugusid ja plaadikompaniid tulevad neile tihti vastu, andes loost välja ka lühema versiooni. Filmides ning reklaamides on ka pool minutit ühte lugu juba liiga pikk, seega ei maksa imestada, kui plaati kuulates lugu üsna jura tundub. Loo kaubamärgiks olev helirida on kasutusel vaid muusikalise refräänina, ülejäänu võib oma kellade tõttu tunduda jõulumuusikana.
Esimene lugu ära kuulatud, hakkavad kindlasti nii mõnelgi näpud sügelema, eriti kiire plaadi vahetamine toimub korteriläbudel, kus vindine, või ka kaine, seltskond ei taha ju mittehitte kuulata. Tõsi, tegu on ilmselgelt aegunud muusikaga, kuid see ei tähenda, et ta on selle pärast halb.
Palad Ooops Up ja Cult Of Snap on meeldejääva refrääniga, esimene neist kaver loost, millele bändi naislaulja oli taustalauljaks. I'm Gonna Get You (To Whom It May Concern) on pigem jutustus kui laul, kuid minu arvates kõvasti etem igasugustest pastakast imetud armuballaadidest. Mary Had A Little Boy on, nagu nimigi vihjab, omapärane tõlgendus lastelaulust Mary Had A Little Lamb.
Lugu Blasé Blasé on huvitav selle poolest, et seal teeb kaasa üks imeliku häälega tüüp. Ka on meeldejääv üks teise rütmiga esitatud rida. Only Human puhul aga tasub teada, et Snap!'i kahe esimese albumi räppar Turbo B astus kaheksakümnendate räppkontserditel üles human beatbox artistina.
Albumi lõpetab remiks loost The Power. Enamiku lugude muusika autoriteks on Benito Benites ja John "Virgo" Garrett III.
Nimede taga peituvad aga Michael Münzing ja Luca Anzilotti, kellest küll viimane pole saksapärase nimega, kuid igatahes kartsid nad, et saksa muusikasse suhtutakse eelarvamustega, sealt ka varjunimed.
Lugu The Power on kasutatud paljudes filmides ja telereklaamides, oletatavasti meenutatakse lugu ka füüsikatundides üle maailma. Raadioonude traditsioon on mitte mängida pikki lugusid ja plaadikompaniid tulevad neile tihti vastu, andes loost välja ka lühema versiooni. Filmides ning reklaamides on ka pool minutit ühte lugu juba liiga pikk, seega ei maksa imestada, kui plaati kuulates lugu üsna jura tundub. Loo kaubamärgiks olev helirida on kasutusel vaid muusikalise refräänina, ülejäänu võib oma kellade tõttu tunduda jõulumuusikana.
Esimene lugu ära kuulatud, hakkavad kindlasti nii mõnelgi näpud sügelema, eriti kiire plaadi vahetamine toimub korteriläbudel, kus vindine, või ka kaine, seltskond ei taha ju mittehitte kuulata. Tõsi, tegu on ilmselgelt aegunud muusikaga, kuid see ei tähenda, et ta on selle pärast halb.
Palad Ooops Up ja Cult Of Snap on meeldejääva refrääniga, esimene neist kaver loost, millele bändi naislaulja oli taustalauljaks. I'm Gonna Get You (To Whom It May Concern) on pigem jutustus kui laul, kuid minu arvates kõvasti etem igasugustest pastakast imetud armuballaadidest. Mary Had A Little Boy on, nagu nimigi vihjab, omapärane tõlgendus lastelaulust Mary Had A Little Lamb.
Lugu Blasé Blasé on huvitav selle poolest, et seal teeb kaasa üks imeliku häälega tüüp. Ka on meeldejääv üks teise rütmiga esitatud rida. Only Human puhul aga tasub teada, et Snap!'i kahe esimese albumi räppar Turbo B astus kaheksakümnendate räppkontserditel üles human beatbox artistina.
Albumi lõpetab remiks loost The Power. Enamiku lugude muusika autoriteks on Benito Benites ja John "Virgo" Garrett III.
Nimede taga peituvad aga Michael Münzing ja Luca Anzilotti, kellest küll viimane pole saksapärase nimega, kuid igatahes kartsid nad, et saksa muusikasse suhtutakse eelarvamustega, sealt ka varjunimed.
Tuesday 2 December 2008
Miks Joonas vihkab sülearvuteid
Pealkiri eeldab, et me hakkan oma sõpra nüüd maha tegema ja vastu vaidlema ja nii edasi. Tegelikult suhtume me sülearvutitesse ühtemoodi, mina lihtsalt väldin sõna vihkama.
Ma ei tööta arvutiteeninduses, ei remondi oma olematu sõpradehordi arvuteid ega korralda küsitlusi, kuid mul on tunne, et koos Interneti, õigemini Interneti kasutajate, massilise levikuga Eestis on ka levinud mood sülearvuteid kasutada. Mina ei tea, äkki on inimestel arvamus, et lauaarvuti on kuidagi vananenud ja sülearvutid on kuidagi modernsemad.
Kas pole tore omada isiklikku sülearvutit? On küll, kuid oleneb... Kui sa reisid tihti ja sul on vaja kodust eemal olles arvutit kasutada, on läptop igati vajalik. Kui sa aga kasutad arvutit ainult oma kodus, siis on igal juhul lauaarvuti palju parem. Muideks, läpakaga voodis olemine on ülehinnatud. Ükskõik, mis asendis sa oled, on see ebamugav ja isegi ebatervisik.
Ebatervislik? Kui sa istud voodis ja isegi kui sa saad selga toetada, hoiad sa pead umbes 45-kraadise nurga all, mis tekitab kaelale pinget. Laua taga istudes hoiad sa pead aga püsti ja monitor on su silmade kõrgusel. Pead hoidma õpib inimene paarikuuselt ja edaspidi on see pea loomulik asend. Pilgu alla suunamiseks või pea kuklasse ajamiseks on vaja ekstra lihaste pingutamist. Ja olles voodis kõhuli ja järgides ekraani on sul just nimelt pea kuklas.
Ja kui voodi välja arvata, siis tekib sul ikka lemmikkoht, kus sa läpakaga oled. Reeglina on see koht laua taga, sest... Vähe sellest, et eelneva lõigu situatsiooni ehk läpakaga voodis olemise ebamugavused olen ma omal nahal läbi elanud, mul on praegu kodus enne uue arvutilaua saamist ajutiselt nii, et arvuti on madala kapi peal, kus pole arvutiga laua taga istudes jalaruumi. Ja selle tõttu, ma arvan, taipad sa ruttu, et sülearvutiga juba suvalises kohas ei istu.
Korralik inimene arvutiga juba kööki ei lähe, sest ükskõik, kui tihti koristdada, juhtub varem või hiljem köögilaud olema söögiga koos. Ka tillukene plekk ei tee arvutile head.
Kui sul on kindel laud, kus sa arvutiga töötad, siis on lauaarvuti igal juhul parem kui sülearvuti. Monitori pind on suurem ja ei ole nurga all, hiir on mugavam ja klaviatuuri nupud on paremini paigutatud. Muidugi saab sülearvutile osta välise hiire, klaviatuuri ja monitori, mina näiteks kasutan alati välist hiirt. Lauaarvutil on ka kergem komponente välja vahetada, osavamad saavad seda ka ise teha. Viimaks, kuna arvuti on tarbeese ja sa oled sellega vahetumalt kontaktis kui näiteks televiisoriga, ajad sa varem või hiljem sööki-jooki klaviatuuri peale. Lauaarvuti puhul on uus klaviatuur või hiir võrdlemisi odav, kuid kuna sülearvutil on klaviatuuri all kogu süsteem, on halvimal juhul vaja uus läptop osta.
Ma ei tööta arvutiteeninduses, ei remondi oma olematu sõpradehordi arvuteid ega korralda küsitlusi, kuid mul on tunne, et koos Interneti, õigemini Interneti kasutajate, massilise levikuga Eestis on ka levinud mood sülearvuteid kasutada. Mina ei tea, äkki on inimestel arvamus, et lauaarvuti on kuidagi vananenud ja sülearvutid on kuidagi modernsemad.
Kas pole tore omada isiklikku sülearvutit? On küll, kuid oleneb... Kui sa reisid tihti ja sul on vaja kodust eemal olles arvutit kasutada, on läptop igati vajalik. Kui sa aga kasutad arvutit ainult oma kodus, siis on igal juhul lauaarvuti palju parem. Muideks, läpakaga voodis olemine on ülehinnatud. Ükskõik, mis asendis sa oled, on see ebamugav ja isegi ebatervisik.
Ebatervislik? Kui sa istud voodis ja isegi kui sa saad selga toetada, hoiad sa pead umbes 45-kraadise nurga all, mis tekitab kaelale pinget. Laua taga istudes hoiad sa pead aga püsti ja monitor on su silmade kõrgusel. Pead hoidma õpib inimene paarikuuselt ja edaspidi on see pea loomulik asend. Pilgu alla suunamiseks või pea kuklasse ajamiseks on vaja ekstra lihaste pingutamist. Ja olles voodis kõhuli ja järgides ekraani on sul just nimelt pea kuklas.
Ja kui voodi välja arvata, siis tekib sul ikka lemmikkoht, kus sa läpakaga oled. Reeglina on see koht laua taga, sest... Vähe sellest, et eelneva lõigu situatsiooni ehk läpakaga voodis olemise ebamugavused olen ma omal nahal läbi elanud, mul on praegu kodus enne uue arvutilaua saamist ajutiselt nii, et arvuti on madala kapi peal, kus pole arvutiga laua taga istudes jalaruumi. Ja selle tõttu, ma arvan, taipad sa ruttu, et sülearvutiga juba suvalises kohas ei istu.
Korralik inimene arvutiga juba kööki ei lähe, sest ükskõik, kui tihti koristdada, juhtub varem või hiljem köögilaud olema söögiga koos. Ka tillukene plekk ei tee arvutile head.
Kui sul on kindel laud, kus sa arvutiga töötad, siis on lauaarvuti igal juhul parem kui sülearvuti. Monitori pind on suurem ja ei ole nurga all, hiir on mugavam ja klaviatuuri nupud on paremini paigutatud. Muidugi saab sülearvutile osta välise hiire, klaviatuuri ja monitori, mina näiteks kasutan alati välist hiirt. Lauaarvutil on ka kergem komponente välja vahetada, osavamad saavad seda ka ise teha. Viimaks, kuna arvuti on tarbeese ja sa oled sellega vahetumalt kontaktis kui näiteks televiisoriga, ajad sa varem või hiljem sööki-jooki klaviatuuri peale. Lauaarvuti puhul on uus klaviatuur või hiir võrdlemisi odav, kuid kuna sülearvutil on klaviatuuri all kogu süsteem, on halvimal juhul vaja uus läptop osta.
Subscribe to:
Posts (Atom)