Tööjuures on siiski üks asi, mida oskan kõigist paremini. Nimelt tooliga sõita. Selleks tekib vajadus kahel juhul. Esiteks on prügikast Mariti laua juures, teiseks umbes nelja ajal käib koristaja, kel on ametipoolest pühkimisfetiš. Elsa, kes on vist usin vaatleja, proovis ka kord tooliga sõita, aga tõusis poolepealt püsti ja vaatas kurva näoga tooli. Teised tõusevad aga koristaja liginedes püsti, ja kõnnivad, tool käekõrval, teise kohta. Ehkki noh, mine tea, võib-olla on nad juba suured ja tooliga sõitmine on nende jaoks lapsik. Igatahes tooliga on palju mugavam sõita. Võiks veel mainida, et täiskasvanud ohverdavad pidevalt mugavuse viisakusele (täiskasvanulikkusele), aga see on juba teine teema.
Täna sattus mulle tööjuures ette selline isikukood, mida ma olen oodanud tööleasumisest saadik; nimelt 820720****. No see on Rootsi isikukood. Pealevaadates ei erine ta oluliselt eesti isikukoodist, eest puudub vaid sootunnus. Kuus esimest numbrit on aga aasta-kuu-päev, nagu Eestiski. Ma ei pea enam ütlema oma sünnikuupäeva, ega ju? Kusjuures selle naise nimi oli Sofie. Niiet peaaegu sama nimi, mis mu jänesel.
1 comment:
Mulle meenub selle mugavuse jutuga, et tegelikult on ju avalikus kohas peeretada ka väga mugav - mina olen oma haisuga harjunud, mille krdi pärast ma peaks peldikusse minema? Tatti süüa on mugavam kui taskurätti otsida. Peale wc-s käimist on mugavam potile kaas peale virutada kui pidurdusjälgi koristada.
Ja päris palju on nö täiskasvanuid, kes nii arvavad...Ma ise arvan, et see on pigem lastetoa probleem kui ülejäänute hilises eas pähe tulnud tarkus.
Post a Comment