Oleks ju uhke teha juurde kaks sissekannet plaadiest, siiamaani on ju neid vaid kolm (vaata paremale ja vajadusel keri alla). Kuid mõlema plaadi kohta tuleks paar rida, võib-olla isegi paar lõiku. Samas oleks lõigus minu enda kommentaarid tänapäeva muusikale ja plaatidest endast oleks vähe.
Britney Spears Blackout ja Katy Perry One of the Boys. Mõlemad suht möödaminnes läbi kuulatud, kuid mulje siiski. Viimane esimesena, nimelt kuulsin, mitte raadiost, vaid automakist megahitti I kissed a girl and I liked it, seejärel nägin jutukas, kuidas keegi kirjutas hoolega kõiki sõnu, mis ta hetkel kuulis. Niisiis otsustasin teha nalja ja otsida, ehk on artistil mõni plaat. Oli, tõmbasin, ei ostnud. Ei usu, et neiu oleks raha saanud, kui oleks ostnud (loe seda, teine lõik peale tsitaati).
Kohatu ehk võrrelda, aga Avril Lavigne on parem. See peahitt on selline popplugu, aga enamus teisi on mingi tüüpiline ameerika kantrirokk, seega pettumus neile, kes loodavad leida plaaditäit I Kissed a Girl'e. Üks teine lugu on küll ka poppstiilis; mul on kahtlus, et see lastakse singlina välja. Teate ju küll, suur osa artiste (produtsente) näevad suurt vaeva vaid lugudega, millest loodavad singliväljalaset ehk potensiaalset hitti. Teine hitihoiatus plaadil on You're so gay and you don't even like boys, tegu siis pigem kantripopiga. Kusjuures, ma ei tea, kuidas on õige Mozart'i hääldus, aga ma pakun, et ikka mo(o)tsart, mitte mõuzaat; kui nii, siis on arvatavasti tegu tavalise ignorantse pubekaga (okei, ta on 24). Kiitus lauljale aga selle koha pealt , et ta on ära tabanud, et igasugune geiteema on moes, muidugi viimase laulu näol on teema minujaoks ehk liiga pubekalik. Kokkuvõttes ma seda plaati eriti ei soovitaks, samas mõnus taustapopp, mis kõrva väga ei riiva.
Inimese, kes on suht rentslist välja tulnud, tahtejõud väärib imetlust. Ka Blackout on mõnus taustapopp, minu arvates paremgi, kui eelmaise lõigu plaat. Sõnadel on mõte, eriti, kui Britney ise sõnad kirjutanud. Julgen selles aga kahelda, sest Spears ise on märgitud vaid kahe loo kaasautoriks. Samas, plaat pole meeldejääv, ei ole sellist kestvusjõudu. Tänapäeval on vist vokaalinstrumenaalteose rõhk sõnadel; ei suuda meenutada ühtegi meloodiakäiku.
Samas ei tähtsusta ma ka meloodiat üle, oleneb ju loost. Meeldejääva, rõhutan, meeldejääva esitusega või refrääniga saab palju ära teha. Esimese näiteks kindlasti Duffy, teise näiteks ehk hetkel kummitav I know what I want and I want it now, I want you, 'cos I'm Mr. Vain. Viimasel juhul on küll tegu seguga refräänist ja meloodiast. Kusjuures, ma ei tea, kuidas teistel on, aga minule ei meenu mitte põhiline sündikäik, vaid see jõuline bassikäik.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment