Kiilakad

Ma olin mingis haiglas, kus liikusid ringi mingid kurjad meditsiiniõed. Kõik, või enamik patsiente, olid kiilaks aetud. Aeg-ajalt käidi mõne patsiendi juures, määriti nad mingi kreemiga kokku, ja pärast seda ei kuulnud keegi nendest patsientidest midagi. Patsiendid olid aga peaga eesriide poole ja eesriie oli kohe pea juures, nii et õed võisid täitsa märkamatult tulla.

Järsku tuli üks neist minu juurde ja hakkas pead määrima. Jõudis siis keha juurde ja määris rinna ka kokku. Seejärel võttis ta elektrišoki-aparaadi ja torkas juhtme seina. Kusjuures olen filmidest piisavalt neid elektrišoki-aparaate näinud, teadmaks, millised nad välja ei näe. See aparaat oli lihtsalt selline, et torkad saba seina, ja mingil pikkusel juhe hargneb, noh, nagu kõrvaklapi-juhe, ainult et juhtme otsas on mitte kõrvaklapid, vaid need padjad, millega elektrišokki tehakse. Mõistsin, et mind taheti electrocute’ida. Ma suutsin püsti tõusta, saba seinast kiskuda ja minema joosta. Eks ma seal haiglakoridoride vahel jooksin ja otsisin liitlasi. Olime juba kahe-kolmekesi, kui jõudsime järelduseni, et ega kogu haiglapersonal ei saa paha olla. Aga niisama me ka nende vastu ei saa, niisiis üritasime niipalja relvi kokku leida, kui saime. Käärid, skalpellid, ja millegipärast ka nukid; ei tea mina, miks neid haiglas leidus.

Tahaks nüüd suurelt kirjutada ESIMESE OSA LÕPP, aga ausalt, unenägu kas läks segaseks, või ma lihtsalt ei mäleta. Igatahes “lõpplahenduse” ajal olime me mingis suures basseinis mingi mitmekorruselise platvormi peal, ja kohal oli tuletõrje.