Tõllad ja kuked

Ma tean, et ma olen ebaadekvaatne inimene, et ma ei oska jääda igas situatsioonis rahulikuks ja kõike külmalt seletada.

Mäletate sellist sissekannet? Õigesti arvate, kirjutan taas temast. Ta on mu parim sõber, mul on hea meel, et ta olemas on, see aga ei tähenda, et ma pean kõike temas jumaldama. Leian ka, et mul on õigus tema mitte-nii-headest külgedest blogida. Kas ei ole mitte olnud kordi, kus Mati hakkab teiste ees rääkima, mis talle minus ei meeldi? Olgu, sa oled joonud. See ei ole vabandus, kuna sa tahad, et sind joogisena koheldaks samamoodi, kui kainelt.

Mul on kõnedefekt, või igatahes mul peab olema midagi viga. Need on kõigest minu tähelepanekud, aga mina olen tähele pannud, et ta kuulab kõikide inimeste jutu vähemalt lõpuni, aga minu oma mitte. Seda teevad, õigemini ei tee, ka teised, kuid tema puhul ma panen seda kõige rohkem tähele, sest temaga räägime me telefonitsi.

Seltskonnas ei räägi ma ei tema, ei teistega. Miks? Mind ei kuulata lõpuni. Eriti iroonilised on juhud, kui küsitakse, miks ma olen vaikne, miks ma ei räägi midagi. Ja siis, kui ma lõpuks midagi ütlen, selgub põhjus, miks ma ei räägi in the first place.

Näitlik situatsioon ka. Kunagi elas inimene nimega Urmas Ott. Hiljuti suri ta ära. Olin seda nime loomulikult kuulnud, aga minu jaoks polnud oluline teadmine, kes ta on ja seega ei tulnud meelde. Ma tunnistasin seda Matile ja see oli arvatavasti viga.

Kunagi rääkis ta mulle Mihkel Rauast ja kuna ma olin piisavalt viisakas, et teda kuulata, mitte hakata vahele hüüdma Aaa, Mihkel Raud on see inimene, ütles ta kohe, et kui ma ei tea Urmas Otti, siis ma ei tea ka Mihkel Rauda.

Täna hakkas ta millegipärast arvama, et ma ei tea, mida tähendab retro. Ma helistasin talle ja alustasin: Sa saad teada, et ma ei tea, kes on Urmas Ott... Kaugemale ma ei jõudnud, kuna Mati tõmbus kaitsesse: Oh jumal, ära hakka vana teemaga peale. Ütlesin isegi mitu korda, et ta ei kuulanud mind lõpuni, kuid igakord, kui proovisin lauset lõpetada, tehes tohutu vea alustades lauset uuesti, segas ta täpselt samal kohal vahele oma arvamusega minu lausest. Tegelikult meenutab see kangesti situatsiooni eelpoolt viidatud sissekandes.

Mida ma ei saa telefonis, saan õnneks blogis - Sa saad teada, et ma ei tea, kes on Urmas Ott ja sellest järeldad, et ma ei tea, kes on Mihkel Raud või mida tähendab retro - ei võinud lõpuni kuulata?

Iroonilise vahemärkusena - mis te arvate, kes öösel telefonis mulle kümmekond minutit rääkis, kui ebaintelligentse mulje ma ikka jätan, kui ma ei tea, kes on Urmas Ott? Arvatavasti peab Mati end Jupiteriks ja mind härjaks.

Kasutan juhust ja sissekanderuumi ning ütlen, et minu teada on intelligents sisuliselt õppimis- (loe: arusaamis-) ja seostamisvõime, mitte pähetuubitud faktid. Hästi, vaieldav, aga teoreetiliselt on tähtsate kultuuritegelaste (telereporterite) nimed pähetuubitavad, ehk näiteks sellest, et ETV koristaja teab, kes parasjagu majas töötavad, ei saa järeldada, et see koristaja on laia silmaringiga - antud juhul jooksis magajale koristajale Urmas Ott suhu.

Intelligentsus on see, kui sa tead, et kui sa oled kaamera ees ja näitad vasakule, näeb filmivaataja seda kui paremale osutamist. Olgu, see oli veidi ebavõrdne näide, sest Mati oli tol hetkel purjus, aga enne kui ta täiskarsklaseks hakkas (mitte), ei olnud teda eriti võimalik kainena näha, nii et anna andeks, aga ei olnud paremat näidet.

Muide, tulles rääkimise juurde tagasi, äkki oleks targem sellest loobuda? Andke andeks, mulle jäävad teatud asjad meelde. Järjekordne näide: olime nelja-viiekesi köögis ja seltskonnas oli üks neiu, kes usub vaime, kuid kellel on paranoia, et teised ei usu ning mina ütlesin, et faktist, et ma vaatan Buffy't, peaks järelduma, et ma ei ole inimene, kes ei usu. Nii, sellest järeldati, ja enne lause lõppu järeldavad ka paljud lugejad, et ma arvan, et Buffy on mingi tõepiibel ja näitab, kuidas asjad on. Aga järsku ma mõtlesin lihtsalt seda, et kui ma usun midagi, on tõenäoline, et olen avatud ka muule? Näiteks kui on kaks inimest, kellele on mõistmatu kruvikeeraja kui tööriista kontseptsioon, siis see, kes tunneb haamrit kui tööriista, usub kruvikeeraja olemasolu kergemini kui see, kes ei tunne ka haamrit?

Kunagi palus Mati, et ma blogis temast üldse ei kirjutaks ning ma arvan, et ka nüüd ei oleks ma tahtnud, et ma nii detailselt kirjutan. Kirjutasin, tegi haiget? Jah, see on lapsik õigustus, aga arvad, et see ei tee haiget, et sa mind (lõpuni) ei kuula? Või see, et sa seltskonnas avalikult räägid, mis sulle minus ei meeldi?