Kiusame laisku

Mulle on öeldud, et mu blogi ei viitsita lugeda, kuna ma kirjutan liiga tihti ja mu sissekanded on nii pikad; just selles järjekorras. Võin oma kogemustest öelda, et mu blogrollis ehk nimekirjas paremal on inimesi, keda ma ei viitsi lugeda ja inimesi, keda loen suhteliselt, ja ma mõtlen suhteliselt, harva ning kellel on mõnikord lausa lehejagu uusi sissekandeid, mõned neist ka võrdlemisi pikad, kuid... Võib-olla see, mida need inimesed (esimeses lauses) tegelikult mõtlevad, on see, et neid ei huvita mu blogi?

Igatahes vahepeal, niisama, tegin ma endale deviant'i konto - somemighty.deviantart.com - kuhu valin oma õnnestunuimad fotod. Häh, irooniliselt tuli mul juba end põhjendada, nagu mingi unikaalne mässav kunstnik:

About the architectural pictures and maybe all the pictures where there's an object. I'm not a deep soulful artist trying to find witty excuses for my photos, but not everything that is pleasing to the eye (my eye, then) doesn't have to have meaning. Kinda like women for men, I guess. Men don't understand women, but like to look at them. Anyway, you have the right to not like the image, but... err... look, we're talking about it. Someone would say, if an image makes you talk or feel about it, it has already justified itself.

Jutt käis eelkõige mu esimese foto kohta, preagu on nad selles järjekorras, milles lisasin; ei ole uurinud, kas sorteerida saab. Ja ma olen mõelnud ka, et läheks Kaia/Joonase/Liinaga kuhugi pildistama ja miks mitte ka kõik neljakesi. Teeks mõttetuid pilte. Olenevalt vaatevinklist on kõik ju mõttetu.

Olen nõus kodustama Lady GaGa (Poker Face) ja Katy Perry (I Kissed A Girl). Jah, praegu on neil fänne ja ehk ka kümne aasta pärast on mõni nostalgik, aga ei usu, et üldsus neid paari aasta pärast mäletab. Kodustamise all ma mõtlesin siis seda, et kui keegi neist enam ei hooli, keegi neid enam ei vaja, siis... Nad on ju ikkagi inimesed. Milleks lõpetada nagu Leila K, kes vaevalt kümme aastat pärast meeletut kuulsust oli kodutu ja pidi toitu varastama? Ahjaa, olen nõus ka kodustama Hannaliisa Uusma. Vaene tüdruk! Tuli plaat ära, suvel tekkis Depressiivsete Eesti väikelinnade peale okserefleks - mitte, et laul oleks paha, aga nõme oli, et tema plaat skipiti alati selle loo peale. Novot, ja nüüd ei mäleta teda enam justkui mittekeegi. Kerli Kõiv samamoodi. Suvel oli megavaimustus, et näe, eestlane on unistustemaal mainekas edetabelis, aga nüüd ei huvita ta enam kedagi.

Ahjaa (kurat, see juba parasiitsõna mul), pildistamise juurde veel seda, et ostsin fotokale kahegigase mälukaardi, nii et vahetades on mul nüüd kolm giga! Ka väike jei mu lugemisoskusele - mu Sansa feilis, aga mingist foorumist leidsin veateate järgi õpetuse ja formatifailid.