Need tavavead, nagu enne asemel ennem, levivad ka tegelikult muusikaliste teoste sõnade kaudu. Ma saan aru, et keegi ei usu, et see nii on, aga on! Ma ei arva, et see on umbes ainus koht, kust noored haridust saavad, sest kool sakib, aga see on siiski suur mõjutaja. Noored kuulavad muusikat ja see jääb nende alateadvusse. Näiteks Toe Tag'i loos Lewis Carrol mind häirib see pidev kellegile-kellegile-kellegile-jee. Ja ka see pole õige, et vaid nüüdse aja poppmuusika (kä räpp ja muud alternatiivid) toodavad pohhuismi. Ma tean, et Ruja on püha ja tema kallal norimine on keelatud, aga loos Kes kellega käib esineb kaks korda üks lause, mis alguses on kõik kellegagi käivad ja lõpus kõik kellegiga käivad. Loo sõnade autor on Ott Arder, ja nii tema kui Urmas Alender on surnud. Puhaku nende hinged piisis, aga ei tea, kummal oli pohui, igatahes Ott Arderi plaatraamatus Kõigest sits on mõlemas kohas trükitud kellegagi.
Vabandust eksimuse pärast. Kuulasin nimetatud Ruja loo üle, ja selgus, et seda lauset on kolm korda, kaks siis valesti ja üks õieti. Ma loodan, et mõni taipas, et eelmises lauses on mul viga. Ja ma tean ka, et vead tulevad enamasti teadmatusest, seega pole kasu lihtsast ütlemisest, et see pole õige, tee teisiti. Niisiis paar vihjet:
Enne - varem
Ennem - pigem
Õieti - õigupoolest
Õigesti - mitte valesti
Kuna - sest
Kunas - millal
Kellegagi on õige, sest liide (gi) tuleb peale käändelõppu (ga)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
KELLEGAGIKELLELEGIKELLEGAGI!!!!! tegelikult see ei tundu loogiline aga eesti keele tunnist meelde jäänud ja nüüd ajab mõni muu variant ainult närvi:S
loogiline? see loogika on, ma arvan, see, et arvatakse, et kui keegi mingis käändes vms on kellegi, siis järelikult see kellegi on tüvi ja seda käänataksegi
Ükskõik, mida me ka arvame või ei arva, ma võin vanduda, et maailma (Eesti) reformimine gi-lõppude teemal ei õnnestuks, rääkimata teistest vigadest. Tegijal ikka juhtub. Ma olen mõelnud, et ehk oleks parem levitada informatsiooni, et kõik ei ole kuld, mis kuuled (loed). Minu mõistmist mööda peaaegu kõik inimesed jätavad vaikimisi meelde loetud ja kuuldud sõnu - mõni küll kergemini, mõni raskemini. Ma arvan, et paljud pole sellest nii teadlikud, et neile tuleks pähe mõelda, et ehk on ütleja või kirjutada vea teinud, ning samas kui nad ka on teadlikud, ei pruugi ettevaatlikkus keskendumisvõimesse süüvida ning ega selle üle ei saa kurta ka.
Muuseas, minu emakeeleõpetaja näide on "kassigile".
ja minu näide, mida ma kasutanud pole, aga siiski, on "temagile"
Post a Comment