Tuulest viidud

Kõiki 18-aastasi ja nooremad pean ma muusikalises mõttes selle sajandi lasteks. Enda põhjal eeldan, et inimene hakkab teadlikult muusikat kuulama 12-aastaselt. Aastal 2000 hakkas kujunema juba tänane maailmapilt, kus on peamiselt ainult kolm muusikastiili: träna, emomuusika ja räpp. Okei, emomuusikat kutsusin ma varem ameerika kolledžirokiks, kuid igaljuhul ei nõustu ma, et see on alternatiivmuusika (alternatiivrokk siis). Kuidas saab ta enam olla alternatiiv, kui ta on populaarne? Selgituseks veel, et emomuusika on kogu see muusika, milles 20-40 aastased mehed laulavad kitarrihõõrumise saatel alaealistele tüdrukutele, kuidas nendelt süütuse mitttevõtmine ajab nad ahastades veene nüsima. No mõtte sõnastus loomulikult erineb, kuid mõte ise on sama. Jah, ka lauses I want to hold you now and forever because you are my world and without you I could die. Ahjaa, kunagi nimetati emomuusikat ka nu-metaliks.

Samas on mul nõbu, kes, ma mäletan küll, kuulas 16-aastasena ainult hardstaili, kuid nüüd, olles 18, kuulasime me näiteks Madonna plaati aastast 1989. Ning tõsi mis tõsi - ta ei oksendanudki.

Mina aga olen oma vanusega muusika koha pealt ilgelt rahul, sest minu lapsepõlve kuuluvad 90-ndad, ja isegi, kui ma tol ajal kuulasin enamasti ainult tümakat, on mul siiski ka mälestusi lihtsast popist, ja see on mind viinud ka lugudeni, mida ma tookord ei kuulanud või isegi vihkasin*.

Ma küll ei taha öelda, et hakake nüüd kõik nüüd vanemat muusikat kuulama, aga ütlen, et mul on kahju tänapäeva lastest, sest minumeelest ei osata enam head muusikat teha.

Kusjuures ma ei taha ka öelda, et tunnetest ei tohi laulda, kitarrimuusikat ei või teha ning räpp ja hiphop peaks olema keelatud, aga kuna nende tootmisega pingutatakse üle, siis on tulemus minu imho kohaselt negatiivne. Kuid kas Titanicul on süüd selles, et teda nii palju vihatakse, et varsti kestab see juba kümme aastat? Ei! Ühtlasi saan ma järgnevaga ka vastata küsimusele, kust läksid moodi need best movie ever / worst movie ever stiilis arvustused. Titanic oli suure tähega Suurfilm, sensatsioon. Titanic kasutas esmakordselt mingeid filmindusvõtteid. Ma ei tea, mis nad olid, aga igaljuhul nii väidetakse. Seepärast reklaamiti Titanicut igasugu kiitvate sõnadega, kuni lõpuks jõuti lauseni best movie ever. Inimestel, kel võib-olla ei oleks muidu Titanicu vastu midagi, viskas üle see imal haip. Seega poleks ime, kui Titanicu-vihkaja ei oskaks tuua filmidnuse poolelt ühtki arvestatavat agrumenti, miks talle see film ei meeldi.

Ega minagi ei ole emomuusikaga eriti kursis, ja mõnikord on mõni asi päris hea, kui kuulama hakata, aga noh, sellest ma ei räägi, kuna ma ei taha, et mulle pakutaks emomuusikat ettekäändega, et kuula, äkki hakkab meeldima. Ja ega ei hakka ka. Näiteks hiljutine tiinisensatsioon, mis mulle nimede järgi meeldis - Panic! At The Disco, ja lugude nimed olid ka pikad, mitte paarisõnalised lihtlaused, nagu tavaks - mulle tegelikult muljet ei jätnud. Jah, ma võin seda öelda, kuna ma kuulasin terve albumitäie lugusid.

Ja siia lõppu võiks jõle ilukirjanduslikult ka kirjutada, et 90-ndad on kui suurepärane muusikamaailm... tuulest viidud.

____
*Jah, see terve lõik on kõik üks lause.