Tuumamees

Kõigepealt ma nägin unes, et ma tsillisin linnas mingi umbes seitsmeaastase tüdrukuga. Tulime läbi Kooli pargi ja istusime nüüdse Miina Härma Gümnaasiumi aia ette maha ja sõime neid padjakesi. Seejärel näitasin talle oma vana kooliteed läbi kooli hoovi. Vana valge koolimaja oli maha lõhutud ja selle asemel oli uus punane nähtava tellisemustriga. Näitasin talle teiselt poolt maja, kus on palliväljak.

Hakkasin sealt läbi öiste tänavate linna jooksma. Ühel tänavanurgal seisis mingi poiss, aga ma ei teinud temast välja. Paar kvartalit edasi oli üks maja leekides. Jooksin veidi mööda, kuid siis tulin tagasi, vaatasin maja numbrit ja tahtsin helistada üks-üks-kahte. Millegipärast trükkisin algul mitu korda mingid valed numbrid, lõpuks sain ka õige. Helistasin sinna ja hakkasin kuidagi enne aadressi ütlemist kokutama. Neiu teiselpool oli mu asukoha kindlaks teinud ja ütles, et nad juba teavad ja auto on teel.

Millegipärast ütlesin, et kuulan hetkel Nancy lugu Hellalt hoia mind (vist oli see, mul oli öösel pleilistis neli Nancy lugu), millepeale neiu ütles, et see ei ole enam moes ja et igal aastakümnel on tulekustutamiseks erinevad lood. Ütlesin seepeale, et kui ta mind lähemalt tunneks… Ja siis küsisin tema numbrit. Ta andis, aga mul polnud kuhugi kirjutada ja ma jooksin ringi, otsides kirjutusvahendit. Sattusin mingisse hoovi, mille peale hakkas signalisatsioon undama. Tulin sealt ära ja sisenesin kellegi magamistuppa, kus nägin asjade hunnikus punast markerit. Seejärel läksin kööki, kus olid laua peal ajalehed. Number oli vist 50 959 954.

Teises ’näos või teises peatükis oli mul punane kabriolett, vist Porsche. Me olime Tõraveres, minuga olid Priit ja Joonas. Olime umbes neljanda maja juures, enne mänguväljakut, kus teel on ümber mänguväljaku üks kurv sees. Andsin Joonasele sõita, kes paarikümne meetri jooksul keeras kahele autole sisse; auto kiskus tal ühele poole viltu. Siis tegin ma auto kiiresti korda (repair damage – nfspu mõju) ja istusin ise rooli. Ei mahtunud istme põhja istuma, kuna jalad ei mahtunud. Siis tuli välja, et jalgade ruumis oli punane plastikust raamita lastevanker. Priit võttis selle ära ja nad Joonasega istusid kapotile (äkki pagasnikule, Porsche’del on ju mootor taga).

Hakkasin sõitma ja mingiaeg ütlesin, et võin katuse peale tõmmata, aga siis ma ei kuule neid. Keerasin Tõravere mäest alla, seal oli mingi ilge saba, tavaliselt seal on hõre liiklus ju. Maanteest oli meilt linnapoole kulgev vöönd rohtu kasvanud, teeparandus oli vist väga pikale veninud. Igatahes see tee oli mulle tuttav, ja see ei olnud see tavaline maantee, vaid mingi shortcut, igatahes olin seda teed kindlalt varem paar korda unes näinud. Vahepeal, kui liiklust ei olnud, sõitsin vist kolmesajaga ja mõtlesin, et kirjutan sellest bloggeris, et neile autofanaatikutele näidata.

Juba Tartu piiri juures käis üks auto täistiiru üle katuse. Ma aeglustasin, et vaadata, kas kõik olid okei; olid küll. Siis sõitsin selle suure valge silla alt läbi ja oligi raudteejaam, kusjuures ma sõitsin rööbaste vahel, seal on ju mingu hull multirealine raudtee. Sõitsin tuumaelektrijaamani.

Läksin sisse, kuna tahtsin Lemme Haldre juures Joonasele DVD kaane paljundust ja vist ka sama pildiga T-särki teha. Üllatuseks avastasin, et kuskil asjade hunnikus on sama pilt. Okei, tee oli mulle tuttav, olin ka seda ehitist justkui varem külastanud. Alla välja viiva trepiga koridori ukse juures tuli vastu üks töötaja, kelle käest küsisin, kas Lemme Haldre töötab veel seal (taga, sinna pääses ainult suure ringiga). Ma näitasin talle ka aknast, kus asus see ruum, kuhu minna tahtsin, ehitis oli U-kujuline. Ta oli alles tööle tulnud ja seega ei teadnud. Ütlesin, et ma olen siin varemgi käinud ja seletasin teed, et ta ei arvaks, et ma valetan.

Läksime välja ning seal oli kitsas laudtee üle tuumajäätmete. Töötaja kõhkles, kas anda mulle kaitseülikond või mantel. Lõpuks ütles, et ma ei lähe ju sisse ja andis mantli. Umbes teise laua juures ma astusin korra jäätmetesse ja kolmanda juures kukkusin küljega sisse. Töötaja läks mu vanaisa kutsuma, mina aga tundsin, kuidas aine kaela söövitab. Muutusin jõuetuks, aga mingi hetk tuli jõud tagasi. Tõusin püsti; lähedalasuv töötaja vaatas mind imelikult, ta vist ei oodanud minult seda.

Tahtsin minna üle staadioni tuumatorni juurde, minnes nägin, kuidas see töötaja koos mu vanaisaga tuleb, kusjuures vanaisal oli seljas minu valge jope. Mulle jäi teepeal ette jäätmete jõgi, kuid kuna ma olin nüüd immuunne, otsustasin läbi minna. Sain jala läbi, sest jõgi polnud sügav. Teisel kaldal oli tara. Üritasin käega seda läbi söövitada, et õnnestunud. Hüppasin üle tara. See oli aga topelttara, vahepeal oli veidi vaba pinnast. Nägin, et töötaja ja vanaisa hüppasid teiselt poolt üle aja, meie asukohad olid aga nihkes, nii et nemad mind ei näinud.

Vahekäik oli aga lage maa, kus polnud kuhugi varjuda, kuid ma lootsin, et nad ei näe mind. Vanaisa tuli minu poole, aga ta millegipärast ei näinud mind. Olles üsna lähedal, keeras ta selja ja hakkas eemalduma. Millegipärast ma juba tahtsin, et nad mind näeks ja ütlesin vanaisale: „Hei“. Vanaisa ja see töötaja tulid lähemale, aga kuna vahekäigus olid ka risti ees võrestikud, me kokku ei saanud. Töötaja kutsus valvurit, aga mina püüdsin ise võrestikku läbi söövitada. Panin käed külge ja keskendusin. Kui vardad hakkasid põlema, naeratas vanaisa kiitvalt. Kui võrestikus oli piisav auk, tulid nad läbi. Samal ajal oli ka valvur kohale jõudnud. Ma kallistasin teda ja ütlesin aitäh. Hakkasin neile tänaval kõndides rääkima, et tuumaenergia on väga ohtlik ja suurte pingutustega saavutatav ohutus on vaid illusioon, kuid siis helistas emme ja ma ärkasin üles.

Nüüd ma vist peaksin ka hakkama kirjutama, et aga tegelikult see nii ei ole, alustades reaalsuse pisimoonutustest ja lõpetades sellega, et aga tegelikult ei anna tuumajäätmetesse kukkumine supervõimeid (Ralf, võta huumoriga).