Vigade parandus

Ostsin Ines plaadi „Parandatud vead”. Enne kuulamist ütlen, et see on tubli, et enamike lugude sõnade autor on Ines. Aga isegi kui Inese plaadi kujundajad kasutasid õigekirja kontrollimisel mingit spellerit, ei saa ju näiteks Word’i spelleriga teada, kas õige on „elektrikitarr” või „elektri [tühik] kitarr”. Vähemalt pole lugude nimed läbiva suurtähega, nagu Birgit Õigemeelel. Ahjaa, viga, mida ma just märkasin, hõlmab pigem klaviatuuri- ja trükikunsti tundmist, kui grammatikat – kolm muusikut on kirjas kõige all selle järgi, mida nad mängisid, kuid nad on kirjas kui Johannes Kiik-tromboon jne. Kui sidekriipsu ees ja järel pole tühikut, on tegu ühendsõnaga, nagu näiteks Lääne-Eesti. Liitperekonnanime saab teatavasti vaid abielludes – küll on pühendunud muusikud! Kusjuures ometi on kaks lõiku ülevalpool kirjas „Eda-Ines Etti – vokaal…”, seega, mitte oskamatus, vaid mõtlematus, mis muidugi ei välista oskamatust.

Üks asi, mis ei ole küll viga, aga ma leian, et saaks ka teisiti – plaadil on ka lugu „Iseendale”, mis on ka tema eelmise plaadi, „Uus päev”, peal. Ainus, millest ümbrist vaadates järeldada, et tegu on teise versiooniga, on, et loo pikkus pole 4:18, vaid 3:04. Õige, enamusel on sügavalt pohui, aga mis saab neist, kes eelistavad teha plaadist arvutisse mp3ed? Ja ärge kurat hakake vinguma, et faile saab panna erinevatesse kataloogidesse või viia kujule Artist – Plaadinimi – Loo number – Kinganumber – isikukood. Siiski, milleks jätta eristamata loo erinevad versioonid? On siis nii raske kirjutada loo järele „(Unplugged Versioon)”? Kui artistid ei kirjuta, kirjutavad tarbijad, aga sel puhul ei tea keegi, mis on see kõige õigem.

Muide, miks on iga loo lõpus viis sekundit vaikust? Mina võin plaate arvutisse võttes olla julm ja oma tegevusega eirata "artisti soovitusi", aga ma lõigun julmalt heli nii, et lõpus on maksimaalselt 2 ja alguses 0,113 sekundit vaikust.

Plaadi esimene lugu oli hea, aga kolmanda loo ajal tuli meelde põhjus, miks seda plaati väljatuleku ajal ei ostnud – Inesele sobibki lihtne popp. Mõistan, et „pärispillidega” taustaks olev bänd liigitab Inese kohe „tõeliseks” artistiks, aga milleks? Mina olin harjunud sellise lihtpopi-Inesega ning see tänapäeva popi hädavajalik komponent ehk plärisev kitarr kõlab võõrastavalt.

Üks asi veel, mis, lööge või maha, mulle ei meeldi. Saan aru, et pappkarpide tootmine on loodusesõbralikum ja nii, aga esiteks on nad juveelikarpidest õrnemad, teiseks, kui need karbid katki lähevad, on neid loomulikult võimalik asendada, aga mitte nii hõlpsalt ja odavalt, kui juveelikarpe. Arvuteid pidavat olema ka keskkonnakahjulik toota, ehitame neid ka papist, mullast ja leivapurust?

Viimaseks, kuid mitte lõpetuseks – viimasest loost 28 minutit edasi on hidden track. Üheks põhjuseks, miks mulle hidden track’id ei meeldi, on see, et kuigi alkoholiuimas kuulajatel on hea plaati mitte vahetama läinuna kuulda ootamatult veel mingit helivoolu, siis tegelikult ei ole plaadiümbrisel kuskil kirjas loo nime, samuti pole Eesti ka Ameerika, kus suures hädas tormab appi hiddensongs.com. Okei, arvutisse võtmine on meeletult illegaalne, kuigi tegelikult ei ole, kui sa teed selle vaid enda tarbeks ja sul on originaal ette näidata, aga ka need, kes tahaksid oma makis selle plaadi ripiidi peale panna, ei saa seda teha ilma valimata, kas kuulata vahepeal pool tundi vaikust või siis programmeerida mängija kümnele loole, mis lisaks programmeerimisvaevale kaotab ühe loo.