Mina ei ole vähimalgi määral see, kes põlgab bändi ära sellepärast, et ta on „kommertslik”. Just nimelt jutumärkides. Küll aga on mul väike tülgastus hittide vastu, mis ei ole üldse seotud hittide endaga, vaid inimkäitumisega.
Viimasel Kaubamaja Ostuööl ostsin kolm plaati – Madonna „Ray of Light”, Air „The Virgin Suicides” ja Air „Talkie Walkie”. Olengule võtan ma aga kaasa vaid kaks viimast. Miks? Kardan, et Madonna plaadilt kuulatakse vaid paari lugu ja ülejäänute peale oksendatakse. Air’i see-eest ei tunne minuteada keegi, ammugi pole temalt massihitte. Loomulikult alustan ka mina vahel tuntud lugudest, näiteks leides kord Braygen’i plaatide hulgast Liquido debüütplaadi, alustasin ka loost Narcotic, aga ma ei pannud pärast seda plaati kohe kinni.
Üldiselt aga on mul kohati lausa valus, kui ma toon kuhugi mõne plaadi, mida ma tean, et on hea, ja mis meeldiks ka teistele, sest ma ju tunnen oma sõprade maitset, ja siis küsitakse kohe, et kas seal SEE lugu on. Ma ei tea, miks see mind häirib, aga häirib.
Samal teemal: Seda tüdrukut seal neljandas reas
Thursday, 15 May 2008
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Aga mul on näiteks Air "Pocket Symphony" originaal riiulis olemas. Nii, et ei ole miskit nii tundmatu.
Unustasin jälle mainida, et pidasin silmas just oma reaalelu sõpru. Muidugi Air'i teatakse, näiteks Ralf küsis minu Last.FM konto kohta, et kus on Air? Ise tõmbasin just "Pocket Symphony" ära, küll kunagi ka tutvun.
Jee Liquido jee.
Post a Comment