Meenutusi Eestist

Ma oletan, et paljudel meist on „kodused riided” ehk siis riided, millega linnapeale ei tihka minna. Mul on tavaliselt vanad dressid, kuid on ka nõmedapoolseid T-särke, kuigi nende puhul on nii, et ma jätan nad laiskusest vahel selga, sest kui ma välja minnes midagi peale panen, siis keegi ei näe ju.

Praegu, kui ma ühed Adidase dressid selga panin, tuli mõte, et nendega oleks ju lahe stiilipeole minna. Ja kui keegi tuleb küsima, miks ma tulin nii „labases” riietuses, saab öelda, et kuule, olen üheksakümnendate alguse eestlane. Noh, siis olevat kõik käinud eredates dressides, et ikka näidata, kui rikas keegi on. Ise mäletan, et kui veel enne Eesti aega ehk 1987 sai Rootsis käidud, siis vahepeatuse ehk Soome sadamas ema näitas mulle aknast ühte kollase Fiat’i juures askeldavat mererohelise ja punase triibuga kollastes dressides meest ja ütles, et näe, eestlane.

Hiljuti lugesin Delfist üheksakümnendate mälestustest, et keegi olla näinud noormeest, kes kõndis sama tänavat pidi edasi-tagasi, hands free kaelas, ja kordas pidevalt sinna sisse, et ta kõnnib tänaval ja räägib telefoniga.

Siit idee nii oma sõpradele kui ka teistele lugejatele – tehke selline üheksakümnendate alguse stiilipidu. Tulge kohale dressides või kilejopedes, võtke kaasa hands free, selle puudumisel eputage kindlasti mobiiliga (näidelge rääkimist kasvõi), ostke kaasa seda kurikuulsat sinist purgi-longerot või muid purgijooke, kaasa soovikorral flopisid ja muusikakassette… Ahjaa, soovitav vanusepiirang vähemat 21 – hui on seda pidu vaja mingitel alaealistel, nemad ei mäletagi.