Silverit ei ole

Me istusime kuskil koolipingis ja mängisime mu Kümnenda Keskkooli ajalooõpetajaga Civilization’it. Tegin ehitamises palju valikuid, mis talle eriti ei meeldinud. Lõpuks küsisin kavala häälega: „You think I’m stupid, don’t you?”.

Õpetaja puikles kuidagi vastusega, kuid vastata ei jõudnudki; selle asemel karjatas: „Silver, mida sa teed?”. Pöörasin end paremale ja nägin, et Silver, suur poiss, oli tõuganud pikali kaks väiksemat ja oli nende peal. Õpetaja läks juurde ja pani Silverile käe nina alla, nii et Silver ei saanud ei nina ega suu kaudu hingata. Kui ta oli oma tegevusest lahti ehmatanud, võttis õpetaja käe ära ja pani näpud Silveri ninasõõrmetesse ning „motiveeris” teda püsti tõusma. Silveril oli vasakus käes mingi asi, mis paistis auto mutrivõtmena, noh, see ristikujuline. Nii õpetaja kui Silver olid püsti. Silver oli minu poole seljaga. Järsku vaatan, et see, mis tal käes on, ei olegi mutrivõti, vaid sihikuga bazooka, kusjuures kui ta relva valmis tõstab, näen ma suuremalt ja läbi sihiku. Õpetaja ei karda, vaid ähvardab segukeeles: „You have no idea, mis ma sinuga teen, kui [ei mäleta]!”. Kõrvalt ütleb Thor, veel üks õpilane: „Sa ei tee seda.”.

Siiski ta teeb seda, ja kui ta päästikule vajutab, siis näen hetke, kuidas valge rakett lendab, kusjuures vahemaa on väga väike – meeter, kaks. Füüsiliselt poleks see võimalik, ilma, et Silver ise ka viga saaks, ja isegi unenäos on tunne, et miskit on valesti. Kui rakett Thor’i nägu tabab, muutub see radiaalselt muudkui punasemaks. Ümberringi on veel õpilasi, kõik on šokiseisundis. Seejärel laseb Silver õpetaja maha ja puhkeb paanika. Mina jooksen koolist välja, kusjuures vahepeal oli tegevuspaik muutunud Kümnenda Keskkooli riidehoiuks, ja ma ju mäletan, kuidas sealt väljaminek on. Ja välisuksest välja, treppidest alla.

Millegipärast on väljas juba mingi tuletõrje vms, ja ma nagu ootaks, et nüüd tullakse minu käest midagi küsima. Aga ei tulda, niisiis ma jooksen Vanemuise tänavale. Seal on politsei, ja eemalt tuleb mingi lillades riietes ja kaabuga pahaks läinud politseiseersant, aga ikka autoga. Politsei hakkab tema poole laskma ja kaabuseersant vastab ka. Kuna mina olen tulejoonel, hüüan politseile: „No ma jooksen siis teisel pool!”. Hakkasin tänavat ületama, et Tiigi parki minna, ise mõeldes, et peaks Liinale helistama ja ütlema, et hea oli, et ta täna koolis polnud, ja märkan, et kaabuseersant oli juba peatunud ja autost väljumas.

Järsku ei ole tegu enam Tartuga, vaid tänavaga, mida olen ka enne unenägudes näinud. Politseinikud ajasid kaabuseersanti juba jala taga. Jooksime läbi selle suure pargi, kunagi ehk kirjeldan. Kuna tagaajamine on vist ikka tulistamisega, karjun kaabuseersandile, et ta ei jookseks minu kannul, sest ma võin ka pihta saada. Noh, ikka jookseb. Kusjuures see kaabuseersant ja tagaajamine on mulle ka unenägudest tuttavad. Poeme põõsastevahelt läbi – see ei ole enam pargis – ja siis jäävad nad sinna rohelisele hekist ümbritsetud ringikujulisele alale vastakuti tiirlema, noh, nagu valmistudes noavõitluseks.

Kusjuures see pole viimane unenägu, või kui on tegu sama unenäoga, siis on see ülejärgmine mitteseotud stseen. Olen ETV triibulise, neoonvärvides ja sädeleva tapeediga stuudios. Mingid tipsid teevad seal kas bloopereid või ei oska nad kaamera ees esineda. Lähme ema või mingi naisega kööki – ETV stuudiol on kööki minek umbes sama, nagu Joonase elutoast kööki – see ongi nagu Joonase köök, ainult külmkappi pole.

Külmkapi koha peal istub ajalooõpetaja, teiselpool lauda ehk ukse pool istub keegi vanadaam. Järsku vaatab õpetaja vasakule – enda paremale – ja karjatab: „Silver, mida sa teed?”. Ema või see naine ütleb õpetajale rahulikult, et Silverit ei ole, ja õpetaja näoilme muutub kohe ja ta ütleb üllatunult midagi Thor’iga seotut, ja talle endale. Küsin ema või selle naise käest, kuidas ta tegi seda. Ema või see naine vastab midagi sellist, nagu see oleks tavaline asi. Ta läheb köögist ära ja see vanem daam küsib minult, kes on Silver. Ma ütlen, et küll ma kunagi räägin. Siis nagu aeg mööduks ja õpetaja karjatab jälle vasakule: „Silver, mida sa teed?”. Seekord ütlen ma ise: „Silverit ei ole” ja õpetaja rahuneb maha.