Tänase päeva virisemised

Küll ma kunagi kirjutan oma järjejutule teise osa ka, ehkki tegelikult see "ESIMESE OSA LÕPP" seal oli selline poolnali või test, et no juhul kui tahetakse, ma võin loomulikult juurde kirjutada, kuid kui ei taheta, siis ma väga kurb ka ei ole. Ja olgu, teile, kes te iganes mind vahel loete, võib tunduda huvitav ja omapärane see, mis kahtlemata on huvitav ja omapärane, sest - pubekad, ärge enam lugege, muidu äkki tundun liiga ego - ma olen kirjanduslikult andekas, ega mul muidu keskkooli teise poole kirjandid ainult viied ei olnud, isegi siis, kui ma kirjutasin meelega teemast mööda, kuid kui ma toon välja selle, mis ilmas on vähe nihu või mis tekitab väärarvamusi, olen ma kohe tüüpiline vinguv munn, kelle hala on mõttetu lugeda, sest niikuinii on ta tüüpiline ameerika emo, kel on vanemate tingimusteta armastus, head sõbrad ja majanduslik ülekindlustatus, kuid kes kirjutab oma blogis, et elu sakib, kuna vanemad ei osta talle teemanditega hiirelõksu.

Esimene tagasihoidlik imho-imho veidi küsivas vormis arvamus on eestlaste huvitav komme Last.FM'is omaenda shoutbox'i kirjutada. No kui keegi sulle kirjutab, vasta ikka tema shoutbox'i. Näiteks Orkutis saab vastata teise inimese skräpiraamatusse, kuna seal on olemas nupp "vasta", mis suunab teise inimese scapbook'i. Kusjuures Last.FM'is on ka see võimalus, shoutbox'is on kasutaja postituse juures ümbrikuikoon, mis ütleb "send a private message to bläbläblä". Võimalik, et peaks olema "do not reply to your own shoutbox, bitch!". Või ongi neil, kes omaenda shoutbox'i vastavad, selline loogika, et kui keegi neile kas tavalise posti või siis e-postiga kirjutab, siis vastus tuleb saata omaenda postkasti, kuna kirja adressaat vaatab ju alati sinu postkasti.

Teine selgitamist vajav asi on see, et ma ei loe ekstra rämpsmeili. Kui ma küsin: "Mis liiki rämpsmeili sa saad?", tuleb vastuseks "Ma ju ei loe neid". Miks ma pean kõigile seletama, mille pärast ma tean, mis sisuga rämpsmeilid mulle tulevd? Ütleme, et mulle tuleb 8 rämpsmeili ja kiri tädilt. Mul on palju mugavam võtta inbox'is esimene kiri, milleks on rämpskiri, lahti, ja vajutada kirja kohal olevast nupureast delete, ja korrata seda niikaua, kuni ma satun tädi kirjani, et siis seda lugeda. See muidugi käis mu starline'i meilboksi kohta. Hot'i aadress, mida olen pannud igale poole registreerimiseks, ja kuhu tuleb ilgelt ebavajalikke meile + mida (aadressi siis) ma nii tihti ei vaata, siis seal ma loomulikult ei kasuta seda "ava ja kustuta" meetodit, sest seal on ikka sadadekaupa neid. Aga jah, starline'i omi ma vaatan.

Kolmas asi, mis oli mu MSNi vestlus ja milles ma nimesid ei kasuta ning loodan, et see inimene ei tule siia ise ka ennast identifitseerima, oli komadest. Juhtisin siis tema tähelepanu mingile tema tehtud veale, ja sain vastuseks: "Ma pole ju sulle ütelnud, et sa lauseid väikese tähega alustad ja see on vale?". No ma ei saa aru, miks alati noritakse selle kallal, sest ma olen seisukohal, et kuna minu kirjutatud ja väiketähega algavatele lausetele eelneb "imp ütleb:", punkt või reavahe, siis ei sega minu väiketähega lausealgused lugemist, komade puudumine aga segab. Ma ei hakka ju ometi tooma selle väite kaitseks seda klišeelist koolinäidet: "Üles puua, mitte armu anda / üles puua mitte, armu anda", kuid ütlen, et komad tähistavad PAUSE. Seega lause "Kell, mida vaatan, on pool kuus" lugemine on: "Kell (PAUS) mida vaatan (PAUS) on pool kuus", samas kui lause "Kell mida vaatan on pool kuus" lugemine on ILMA PAUSIDETA: "Kell mida vaatan on pool kuus". Katsuge te seda ühes jorus pausiseta lugeda! Loomulikut te saate hakkama, aga vean kihla, et tundub imelik. Seega järeldus: komad käivad sinna, kus kõnes tekib PAUS.