Kadunud banaan

Teadsin juba ammu, et sõidan Ühendriikidesse, kuid ei rääkinud sellest eriti. Ma ju tean, kuidas kõik fännavad Ühendriike ja satuvad neist rääkides elevile. Aga ausalt öeldes pole mingit erilist põhjust, sest lend on tüütult pikk, ümberistumise tõttu peab näiteks Kopenhaageni lennujaamas tunde ootama ja turvakontroll on ikka väga range. Kuigi tegelikult võeti ära vaid banaanid, aga võileivad harutati hooega lahti ja kott tuhlati läbi.

Mul oleks muidugi lennukis olnud võimalik näha Avatari või muid filme, aga ma ei viitsinud. Erilist tunnet see ei pakkunud, aga kuulasin Kopenhaagenist lahkudes Vennaskonna lugu sõnadega jää hüvasti, mu Kopenhaagen. Lennul Ühendriikidesse pakuti kaks korda süüa, aga portsud olid muidugi väiksed. Kohale jõudes rentisime auto ja vaatasime ummikuid. Jah, oli näha mõni Ford ja Chervolet, aga neid laste lemmikmudeleid, Mustang ja Shelby, oli mõlemat vaid üks. Hämmastavalt palju oli avariiliste tunnustega autosid.

Sain endale üsna suure toa, mis on ühendatud vanaisa toaga, kuid vahe on selles, et temal on ainult üks tuba, mul on aga kaks, lisaks vannituba ja köök. Eestist ma säästukaarti muidugi kaasa ei võtnud, aga me tegime endale Giant'i boonuskaardi. Toiduhinnad on üllatavalt sarnased, nii et umbes nädala toidu sai kätte ligikaudu 500 krooniga. Näiteks kaks pitsat ja kapsas oli $6,99 - umbkaudu vist 75 krooni.