Täna läks mul veidi enne vanaisa kõht tühjaks ja ma tegin taldrikutäie kanarindu. Sellest hoolimata tuli vanaisa tund aeg hiljem, kui temale sobis süüa teha, ütlema, et söök on valmis. Ja kui ma ütlesin, et ma sõin, ütles ta esiteks, et see oli tükk aega tagasi ning kui ma ütlesin, et see oli suur ports, ütles ta järsult: ma ju ütlesin, et ma teen süüa.
Ning kui ma eile tahtsin jalutama minna ja olin isegi valmis üksi minema, tahtis ta ikka kaasa ja selle tulemusena pidime me minu plaanitud marsruuti lõikama, sest ta nägi koju viivat teed ja keeldus edasi minemast. Samuti tõreles ta minuga kui jäin keset ülekäigurada seisma, et tee keskelt pilti teha. Meile oli valge, ehk siis roheline.
Täna ta pakkus muidugi, et lähme sinna ka, kus ma eile tahtsin, aga alles õhtu poole. Ja ei, ma ei taha üksi minna, kuna ega ma ilma ütlemata läheks ja kui ma ütlen, tahab ta ju niikuinii kaasa.
Jah, on küll armas, et vanaisa teeb mulle süüa ja üldse, et ta mu siia Ühendriikidesse kaasa võttis ja nii, aga ekstreemsusteni ei pea ka tänulik olema.
2 comments:
Oeh, suur poiss oled ju, ei pea sina enam oma vanaisa sõna kuulama :) Tõmbad selja sirgu ja ütled ühe korra karmilt, et söön seda mida tahan ja siis kui tahan, ning see ei ole sinu asi kommenteerida. Ja seda kõike ka teistes valdkondades kus ta sulle närvidele käib. Lihtsalt viisakalt, võttes teda kui võrdset. Kui ta selle peale jonnima pistab on tema end sinust madalamaks teinud ja küllap taipab seda isegi. Pead lihtsalt mehesõna ütlema, ega sa mingi poisike enam pole.
No eks ma karda edasi, aga tegelikult saab talle ikka öeldud ka. Aedvilju me enam ei ostnud ja kui ma tema kahtlast munaputru süües väga öökima hakkasin, ütles ta, et nojah, teinekord siis ei tee. Ja täna küsis, ega tema hakklihapannkoogid või mis nad ka polnud, mulle ebameeldivad ei ole.
Post a Comment