Kass ja tema saba

Elas kord üks mees, kes abiellus minu emaga. See mees tegi endale reiti konto. Minu ema polnud reidist enne huvitatud, kuigi ta teadis seda portaali juba ammu. Nüüd aga, kui mees tegi reiti konto, tegi ikkagi mu ema ka, et ikka kindlalt näidata, kuidas ja kellega mees hõivatud on. Igati mõistlik samm ju. Mina veel aitasin talle valida ilusa nime ja andsin autoriseerimiskoodi. Aga nüüd...

Vahib hoolega, kes teda vaatas, kes teda hindas, jagab mulle seitsmeid... Viimane on mulle veidi piinlik, selles mõttes, et keegi teine mulle seitsmeid ei pane. Muidugi õnneks ei ole seda näha, et tema mulle paneb. Õnneks pole ta veel mulle kümneid pannud - kümnepanijad on ju näha.

Ma ei häbene, et ma reidis olen. Ega ma siis kohe reidipede ole. See, kes omab reidis pilte ja vahel seal niisama surfab, pole ju reidipede. Reidipede on see, kes lunib kommentaare ja feimi või haibib oma pilte toppi. Üks asi, millele ma ka halvasti vaatan, on endale kümnete panemine. Ja huvitav, kelle ma avastasin seda tegemast?

Ma tean, et mu ema võib mu blogi lugeda. Selgituseks siis - endale kümne panemine on sohi tegemine. Nagu näiteks see, kui ma oma blogile kirjutaks varjatud nimedega kommentaariks, et "Peeter, sa oled nii lahe ja su blogi jutt on just see kõige õigem tõde". Või siis näiteks kui muusikaprodutsent ostab kokku oma bändi plaate, et bändi müüginumbreid tõsta.

Sellest tuli küll ju suur skandaal, et David Brandes, Vanilla Ninja mänedzer, ostis kokku Vanilla Ninja plaate... Alati ei pea kass ise oma saba kergitama.