Thursday, 17 May 2007

Soov rahuldada

Et ma siis esitasin esmaspäeval/teisipäeval oma seminaritöö. Homme, reedel, on kaitsmine. Ei tea, ei viitsi pabistada. Võimalik, et peaks viitsima. Aga ma pean ka mingile teisele tööle retsensiooni tegema, no mida... Sorri, kui ma pole piisavalt akadeemiline, aga mind ei koti tema töö sisu analüüsimine. Ses mõttes, et tekst on igati loogiline, mida ma veel pean välja tooma? Muidugi ei saanud ma kirjutamata jätta, et esines probleeme, mis olid tingitud arvutitavade mittetundmusest või siis nende mitte tähtsaks pidamisest. Oluliselt häiris sulu ees tühiku puudumine ja ka mõttekriipsu ees ja järel oleva tühiku puudumine. No mis teha, ma ju isegi piirdusin vaid kahe lausega. Õnneks on sel neiul sõnastusoskus suht hea, ja ka komadest pole pohui. Jajaa, äge öelge, et teisiti ei lasta läbi. Lastakse ikka ju, ma lugesin oma juhendaja magistritööd natuke. Ikka suht tohutult on komasid puudu ja ka sõnastus on tugeva ingliskeele mõjuga. Kui ma oma tööd kaitsen, siis las esitavad mulle akadeemilisi etteheiteid, ma ju tean, et olen akadeemiline äpu, aga vot kui vormistuse kohta tuleb kasvõi üks piuks, kavatsen ma küll solvuda.

****, kuidas tahaks ülikooli ära lõpetada ja siis naudinguga kõik tükiks ajaks ***** saata. Nojah, okei, esmaspäev, ehk nelja päeva pärast, on mul bakalaureuse töö tähtaeg, mida ma pole tegema hakanudki, lisaks on mul enne veel vaja esitada paar esseed, ja järgmine nädal on eksameid ka juba natuke.

1 comment:

Anonymous said...

Oh, tunnen kaasa. Ma mäletan, et kui mina kunagi mingit tööd retsenseerima pidin, siis panin ikka üsna karmilt. Kirjavigade pihta just. Siis aga sain enda (baka)töö retsensiooni, mille oli kirjutanud üks üsna tuntud professor ja selle esikaanel seisis suurelt "Retsentsioon". Õnneks ei olnud see mees vähemalt minu kirjavigade üle kobiseda julgenud...