Ego

Hiljuti lugesin reidist, noorsoo peeglist, kellegi lisainfost Ma pole ego, ma olen kole. No umbes nii. Seega - julgen jah üldistada - on arvamus, et kohe, kui arvad endast hästi, oled ego. Kui ma nüüd midagi sassi ei aja, ja ma ei viitsi ka kontrollida, on ego kui mõiste maaletooja meie kallis Sigmund Freud. Tema psühhoanalüüsis jagus inimese teadvus kolmeks: id, ego ja superego. Id on loomalik mina oma tungidega, ehk see, mis ütleb meile: ma tahan, siin ja praegu! Superego on range kontrollija, kes ütleb: ei, see pole viisakas / kohane / sünnis. Ego on see vahendaja, kes ütleb: ära põe, kõik on omad, aga alati ei saa ka. Näitena ehk nii, et id tahab keset tänavat pissile, superego käsib koduni kannatada, ego soovitab otsida mõni avalik peldik, või vähemalt pime nurgatagune. Seega väites, et hästi arvamine on egotsemine, aetakse ehk segi ego ja superego.

Teisalt on aga ego inimese eneseteadlik mina, ja teatud, ehk siis tegelikult suhtelise, piirini on egotsemine igatpidi normaalne. Suhteline piir on, nagu järeldada võib, suhteline. Kui näiteks mingi tüüp on hea viiuldaja, pole see mingi egotsemine, kui ta ütleb, et ta oskab hästi viiulit mängida. CV-s on selline eneseteadlikkus isegi väga soovitatav. Egofoob, kes kirjutab CV-sse, et on nõme, loll ja väärakas, ei saa kunagi tööle, kui ta just kellegi onupoeg ei ole. Samas, kui see viiuldaja, olgugi, et hea, ütleb, et on maailma parim ja üldse üle-linna-vinski, siis on ta nina liiga püsti ajanud. Ja kui meie sõber Chuck Norris, kes teatavasti on mingi seitsmekordne karate maailmameister, ja läks ka sellena erru, ütleb, et on maailma parim, on tal selleks õigus, kuna vähemalt ametlikult pole talle keegi peksa andnud. Kui ta aga ütleb, et keegi ei suuda temast jagu saada, on see juba liigne egotsemine, kuna, noh, see pole teoreetiliselt võimalik. Ja tulles tagasi reidi juurde: kui mingi tips ütleb, et on kole, kuigi enamus vaidleb talle vastu, on see ikka täiega nõme. Eriti, kui ta ka ise teab, et on tegelikult üsna ilus.