Rögakotlett

Kaia mainis oma sissekandes sellist väikelaste sõna nagu aua. Arvatavasti on see sõna mudilaste seas nii levinud, et seda peetakse lausa kohustuslikuks. Ega ma ise ei mäleta, kuidas see täpselt oli, aga mu emme on mulle rääkinuud, et mingi lasteaia-tädi olevat mulle näidanud igasugu pilte ja käskinud öelda, mis on pildil. Üks neist oli ka loomulikult koer. Mina ütlesingi, et see on koer. Tädi aga ütles: ei ole, see on aua.

Huvitav, kas selle taga peitus mingi arusaam, et teatud vanuses ei tohi teatud asju teada? Igatahes mulle meenub ka, kui kuuendas klassis - jah, meie olime viimane liiduaegne klass, kes hakkas vene keelt kolmandas ja inglise-/saksa keelt kuuendas klassis õppima - oli inglise keeles vaja koduses töös kirjutada, mida me laigime. Ja mina olin isegi häälduse selgeks õppinud: I like to ride my bicycle - no mis seal õppida, kui Queen laulab seda - ja õpetaja ütles: seda sõna ei tohi teada.

Lõpuks, mu tädi oli mulle juba selgeks teinud, et arvud mitte ainult ei lõpe lõpmatusega, vaid ka algavad sellest ehk null pole üldse algus. Ja siis mingis algklassis, kus polnud veel negatiivseid arve õpetatud, ei sobinud minu vastus, et 5 - 7 = -2, õige oli seda tehet ei saa teha.

Ma ei planeeri hakata õpetajaks või kasvatajaks ega isegi oma pere lähitulevikus luua, aga mul on lastest täiega kahju. Võtame kasvõi viimase näite - mida see vaene laps peaks tundma, kui alguses on 5 - 7 = fatal error ja hiljem on see 5 - 7 = -2, vabandust, me valetasime?

Igataes, ma olin juba unustanud, mis tunne on haige olla. Mul ei ole palavikku, vähemalt ei ole sellist tunnet, aga neelata on kohati raske ja köhides on tunne, et veresooned kaelal hakkavad lõhkema.