No nagu daa, aga ma tahtsin ükskord eluski eputada. Pealegi lootsin ma, et enam midagi plaatidega ei juhtu, sest me oleme ju rajudest pubeläbudest välja kasvanud. Aga noh, kui ma vaatan, et kasvõi Joonasega kahekesi olles asetab Joonas mängijast väljavõetud plaate lahtiselt mängija peale, siis ei tasu vist kuhugi õigete plaatidega minna. Nii et autorikaitse ärgu unistagugi sellest, et kuskil pidudel on originaalplaate. Ja see nõue on ka tülikas, et olgu sul see koopia, aga originaal olgu ette näidata. Praegu käin Värskas selle väikse plaadikotiga, kus plaadid sees nagu raamatud. Osalt ka sellepärast, et inimesed millegipärast ei viitsi rohkem kui harva plaate õigetesse karpidesse panna. Kuigi siis on häda muidugi suur, kui õigest kohast õiget plaati ei leia. Igatahes nende kotis olevate plaatidega on nii, et neid ei julge päevasel ajal tagantpoolt vaadatagi.
Teine asi, millest ma nii pikalt ei viitsi kirjutada, on see, et olengutele peab kirjutama kaasa vaid greatest hitse, sest ega neid lugusid, mis ei ole singlina välja lastud ja raadios leierdatud, ei viitsita eriti kuulata. (edit:) Erandeid on muidugi ka, näiteks Jackson'i Thriller, mis mängis isegi mitu korda. Eelkõige tänu Karmenile, kes tantsis nagu segane.
6 comments:
ma tahangi täiega teada, et kui õrnad ikkagist on cd-plaadid. kas sa tead? ja mida need näpujäljed nii väga teevad? (ei, ma ei näperda plaate). ja mida teeb lahtiselt plaadi asetamine kõvale pinnale, kui ma seda seal ringi ei höörita?
ma eriti ei soovita plaatidega mängida, aga no kui sa niiväga tahad, sa võid ju plaati paar korda üle põranda libistada, tõenõoliselt mängivad kvaliteetsed makid ja arvutis olev cd-kirjutaja nad maha. nimelt cd-kirjutaja laserpea on lugedes hoolikam kui tavalisel cd-lugejal. aga milleks? kas on vaja olla popp pohuist? pealegi, arvad, et see ei tee laserpeale midagi, kui temaga pidevalt lugeda rasvaste näpujälgedega plaate?
pagan, ma tahtsin ju lihtsalt teada, kui kergesti plaadid kannatada saavad ja/või mängijat rikuvad. ma ei taha olla popp pohhuist, ma tahan leida hea viisi oma plaate hoida. nimelt tornides on ju jama, aga plastmasskarbid on suured, kohamakad ja ma ei vaimustu ka ideest neist korraga kolikaupa ostma hakata. kuidagi kahtlane tundub aga plaate millegi õhema, nt riidest või papist taskute (igal plaadil oma isiklik ning taskud pole ühendatud) vahel hoida, kuna need plastmasskarbid on ju nii suured ja tugevad.
Mul on umbkaudu 300 filmi ja märkan tahes-tahtmata, et müstilised kriimud ilmuvad pidevalt. Nii suure plaadihunniku korrashoidmine valmistab raskusi küll. Ükski film pole täitsa nässus, aga Psycho suutsin mööda põrandapinda rõvedalt ära kriimustada ning ei julge DVD-mängijasse pistagi.
mul on viimase filmilisti andmeil 595 filmi, ja need on kõik (tahaks loota et) kriimuvabad. ma hoian filme õhukestes karpides, mis on omakorda kingakarpides, mis on omakorda riiulitel, mis on omakorda minu toas. tornis ja ka cd-taskutes ma ei soovita plaate mingil juhul hoida, kuna paksudel ja õhukestel cd-karpidel on plaadikarbi keskosa koos plaadihoidjatega natuke kõrgemal, nii et plaadi andmeidsisaldava osa ja karbi pinna vahel on väike vahe, tornidel ja taskutel aga seda ei ole, seega puutub plaadi kirjutatud pool vahetult kokku kõva pinnaga. ah et ma ütlesin teemas, et hoian ise cd-sid taskutes, ja nüüd rääkisin end sisse ja tegin lolliks ja misiganes? ei. rämpsplaate, millest pole riknemisel kahju, võib seal hoida
vahepalaks veel niipalju, et öö otsa - vähemalt 10h - sügavkülmas olnud karbiga audioplaat mängis ilusti
Post a Comment