Sõitsin bussiga ning mul oli ilusti turvavöö kinni. Jõudsin Riiamäe peatusse ja teadsin, et mul on üks peatus veel sõita. Millegi pärast jätsin aga turvavöö lahti võtmise viimasele minutile; alles siis, kui buss oli seisma jäänud ja uks oli lahti, vajutasin turvavööd vabastavale nupule ja tõusin püsti, hoides veel etteulatuvast seinast kinni.
Siis aga läksid uksed kinni ja buss hakkas sõitma. Lõin käega ja mõtlesin, et lähen siis järgmises peatuses maha. Buss aga sõitis kaunis pikalt ja siis tuli meelde, et ta sõidab jälle selle linnaäärse tankla juurde, kust on pikk tee koju. Mõtlesin, et proovin siis seda nippi, et ütlen kõvasti, et ma ei peaks ju siin peatuses olema, puudutan posti ja olengi kodupeatuses. Maha tulnuna proovisingi seda, kuid edutult. Siiani oli olnud talv, kuid järsku oli suvi. Nägin Tõraverre keerava tee äärde keeravad luksusautot. Vaatasin aknast sisse ja ainus inimene autos oli tagaistmel istuv mees, kes rääkis autotelefoniga. Ta kruvis akna lahti ja ma küsisin, kas Tartusse ka saab. Ta vastas, et saab. Ma tulin veidi lähemale ja küsisin, palju maksab. Viissada krooni, ütles tema. Tänasin pakkumast ja keeldusin. Hakkasin üle tee minema, kuid paremalt tuli kolm autot, viimane neist helesinine. Vasakult tulev teerull aga oli nii aeglane, et ootasin tee keskel.
Bussipeatusse jõudes avastasin, et olen ujumispükste väel ja raha loomulikult ei ole. Buss aga juba paistis. Mõtlesin juba, kuidas ma bussijuhile kõike räägin ja et ema Tartus maksab, kuid siis nägin rohupeal kümnekroonist. Võtsin selle üles ja märkasin kõrval veel kümne- ja viiekrooniseid. Kokku sain, ma pakun, kuuskümmend viis krooni, viiekrooniseid oli kolm. Läksin bussi ja maksin kümnekroonisega, kust sain veel kaks krooni tagasi.
Ärkasin korra üles, nagu unenägude vahel ikka juhtub, ja üritasin mõelda, mida see unenägu tähendas. Siis algas teine unenägu, mis tundus aset leidma esimese vahel. Olin Tõraveres kuuendas majas ja oli vist varahommik. Läksin kolmandale korrusele ning nägin läbi lahtise ukse Mareti tuppa. See oli tühi. Mul tuli meelde, et neil oli Jaaguga mingi värk ja ta läks minema. Jaak polnud veel tagasi ja Maret magas teises toas. Läksin siis vanaema-vanaisa tuppa. Vanaisa magas, vanaema oli poolunes voodis istukil, selg vastu seina. Midagi ta mulle ütles, aga seda ma enam ei mäleta. Suundusin esimesele korrusele ja trepil mõtlesin helistada kas Joonasele või emmele, et küsida bussiaegu. Emmele ei tahtnud helistada, sest siis poleks üllatus, et ma Tõraveres käisin.
Enne Joonasele helistamist mõtlesin aga saunas väheke onaneerida. Panin ukse riivi ja istusin juba eesruumi pingile maha, kui nägin, et aknal on kardinad lahti. Läksin neid kinni panema ja nägin väljas mingit poissi rattaga ja veel ühte poissi ilma rattata. Keegi kolmas oli ka, ja siis oli üks tüdruk. Tüdruk naeratas mulle ja tal olid breketid. Ta oli pikliku näoga ja vist brünett. Võimalik, et ta kandis roosat kampsunit ja siniseid teksaseid. Seltskond läks teise maja juurde, tüdruk läks sisse ja kolmik tuli ilma tüdrukuta tagasi. Tõmbasin kardinad ette ja askeldasin ruumis veidi ringi.
See tüdruk aga tuli tagasi ja piilus kardinate vahelt sisse. Läksin akna juurde. Sa oled alasti, ütles tüdruk, Ma tahaks sinuga näost näkku kohtuda. Üritasin öelda, et me juba oleme näost näkku koos, aga ta rääkis midagi Tirtsust ja et ma sobiks talle. Ta ütles, et ma helistaks talle ja läks ära. Seejärel tuli mul meelde, et mul ei ole tema numbrit. Tüdrukul tuli vist ka see meelde, sest ta tuli tagasi ja ütles, et ta helistab hoopis mingil ajal selle aasta sees mulle. Tahtsin talle öelda, et tal pole mu numbrit, aga ta oli juba läinud. Kondasin jälle ruumis veidi ringi ja siis läksin akna peale. Tüdruk tuli oma majast välja – tal oli kuldne parukas peas – nägi, et ma ootan akna peal, rõõmustas ja jooksis minu juurde, hüüdes: Tirtsu on vaba! Ütlesin talle, et tal ei ole mu numbrit, selle aja peale oli seal ka Tirtsu, kes oli blond ja koleda ninaga. Tüdruk küsis minult, kas mu number ei ole... Tuli justkui meelde, et olin niiviisi sauna akna peal mingi tüdrukuga rääkinud, kas...? Aga ta ütles mingi vale numbri. Akna taha oli ka mingi poiss tekkinud, kes andis mulle mingi paberi, kus oli justkui telefoninumber. Ei, see polnud telefoninumber, roheliste tähtedega oli kirjutatud hiina keeles ja siis oli hind eurodes. Vaatasin pakendit ja see oli kollakas ning hot dog'i pildiga. Tänasin poissi, ütlesin, et see tähendab mulle palju ja hakkasin tüdrukule õiget numbrit ütlema. 56 42... Taipasin, et oli vale ja hakkasin teist osa justkui uuesti ütlema. Nemad said aru, et 56 424.
Näed, seitse aastat sama number ja ikka ajan sassi. Selle mõttega ka ärkasin. Spekulantidele teadmiseks - Jah, see tüdruk oli hääle järgi umbes 14; ei, mul ei tulnud kordagi mõttesse temaga seksima hakata. Muide, mis te arvate, mitmes sissekanne see mul on?
Friday, 19 December 2008
Wednesday, 17 December 2008
Surnud hobuse suhu ei vaadata
Käisin hiljuti klaviatuurijahil ja tahtsin loomulikult valget klaviatuuri. Muu arvuti võib ju must olla, aga kuigi valge klaviatuur mustade arvutikomponentide kõrvale "ei sobi", on valge klaviatuur tervislikum. Esiteks, arvutimänge mängitakse pimedas ja teiseks, kui on natukenegi hämardunud, ei näe sa enam laualambita klaviatuuri. Põhjus on, nagu ikka, väga loogiline. Vaadake musta ja valget klaviatuuri ja võrrelge neid. Kui neid ei ole, kujutage ette. Ahjaa, tänapäeval võib juba vabalt olla noori, kes ei ole valget klaviatuuri näinudki. Igatahes, tahan öelda, et kui klahv on valge taustaga ja väikeste mustade kriipsudega, on selle hele pind palju suurem kui musta tausta ja valgete kriipsudega klahvi korral.
Aga mood on tähtsam kui tervis - hetkel tõsiseltvõetavaim klaviatuuritootja Logitech toodab ainult paari eesti asetusega valget klaviatuuri ning neist ükski pole multimeedianuppudega. Tegelikult, palju ma neid ikka kasutan või vajan. Veidi vaeva ja on sul samad programmid quicklaunch-ribal või ka klahvikombinatsioonidega kättesaadavad. Lisaks pole praegu üheski Genneti laos valgeid klaviatuure ja ma pean halvimal juhul uue aastani ootama. Ei, ma ei kirjuta antud sissekannet ekraanipõhise klaviauuriga, kuid see on õppetund tulevikuks - valge klaviatuuriga läheb aega. Muidugi on ka võimalus osta mõnest tehnikapoest - klaviatuur ei ole teab mis peen vidin, et teda ainult usaldatud allikatest saada.
Enne eelistasin Key Tronicu klaviatuure, aga neid enam Eestis ei müüda. Huvi pärast läks jutt "Ordi kaubale" ja küsisin ka, et kes neile monitore toodab, ja pakkusin LG. Margus ütles, et sel juhul on veel hästi läinud, kuna nag armastavad vaadata odavamaid firmasid. Mõni ime ka tegelikult - kui firmasilt nagunii asendada (loe: ära võtta), pole ju vahet. Kuigi Ordi ei ole K-salong, siis see, kes ostab Ordist pool- kuni täispimesi etteantud arvutikomplekti, ei oska enamasti kvaliteettootjaid hinnata.
Aga mood on tähtsam kui tervis - hetkel tõsiseltvõetavaim klaviatuuritootja Logitech toodab ainult paari eesti asetusega valget klaviatuuri ning neist ükski pole multimeedianuppudega. Tegelikult, palju ma neid ikka kasutan või vajan. Veidi vaeva ja on sul samad programmid quicklaunch-ribal või ka klahvikombinatsioonidega kättesaadavad. Lisaks pole praegu üheski Genneti laos valgeid klaviatuure ja ma pean halvimal juhul uue aastani ootama. Ei, ma ei kirjuta antud sissekannet ekraanipõhise klaviauuriga, kuid see on õppetund tulevikuks - valge klaviatuuriga läheb aega. Muidugi on ka võimalus osta mõnest tehnikapoest - klaviatuur ei ole teab mis peen vidin, et teda ainult usaldatud allikatest saada.
Enne eelistasin Key Tronicu klaviatuure, aga neid enam Eestis ei müüda. Huvi pärast läks jutt "Ordi kaubale" ja küsisin ka, et kes neile monitore toodab, ja pakkusin LG. Margus ütles, et sel juhul on veel hästi läinud, kuna nag armastavad vaadata odavamaid firmasid. Mõni ime ka tegelikult - kui firmasilt nagunii asendada (loe: ära võtta), pole ju vahet. Kuigi Ordi ei ole K-salong, siis see, kes ostab Ordist pool- kuni täispimesi etteantud arvutikomplekti, ei oska enamasti kvaliteettootjaid hinnata.
Sunday, 14 December 2008
Aastahitt 2008
Aasta lõpuni on tegelikult veel aega, aga usun, et selle kahe nädalaga ei toimu päratusuuri muutusi. Tiinerid ja muusikaärimehed üle maailma teevad aastakokkuvõtteid. Ainus vahe on selles, et muusikaärimeeste edetabelis on müüginumbrite põhjal halastamatult objektiivselt esindatud kogu aasta toodang, tiineritel on ülekaalus viimase poolaasta toodang, sest varasem, kui ongi meeles, tundub liiga vana.
Koostan ka enda sel aastal kuulatud lauludest edetabeli, mis on muidugi valminud tänu Last.FMile. Mitmekesisuse huvides olen tabeliga manipuleerinud nii, et igalt artistilt on esindatud vaid enimmängituim lugu. Kui tiineritel ja muusikaärimeestel satub aastakokkuvõtetesse eelneva aastaarvuga lugusid suhteliselt juhuslikult, siis minul on see pigem reegel. Illustreerimiseks toon iga loo järele aastaarvu.
01. E-Rotic – Max Don't Have Sex With Your Ex (1994)
02. Michael Jackson & Paul McCartney – The Girl Is Mine (1982)
03. M – Pop Muzik (Original Version) (1979)
04. Kate Ryan – Désenchantée (Dance Edit) (2002)
05. Sly – Igatsus (1997)
06. Scooter – Stuttgart (1996)
07. Kylie Minogue – The One (2007)
08. L.A. Style – L.A. Style Theme (1993)
09. Reel 2 Real – Erick "More"'s Anthem (Can You Feel It?) (1994)
10. Madonna – Like A Prayer (Q Sound Version) (1990)
11. Must Q – Rahvaspordipäev (1995)
12. Kraftwerk – The Robots (Remix) (1991)
13. Haddaway – What Is Love (7" mix) (1992)
14. Twenty 4 Seven – Is It Love (Dancability club mix) (1993)
15. 2 Unlimited – R.U.O.K. (1993)
16. Nancy – Pilgud ja nooled (Dance Mix) (1995)
17. Вирус - Я люблю (1999)
18. Me & My – Dub-I-Dub (1995)
19. Dr. Alban – U & Mi (1991)
20. Whigfield – Saturday Night (Trance Beat Remix) (1994)
Jah, see oli see plaat, mis mul reedel Kristiina juures kaasas oli. Muideks, lugude kogupikkus on ~93 minutit, seega selleks, et lood 80-minutilise plaadi peale ära mahuks, lõikasin mõned pikemad lood lühemaks. Ja nagu ma ütlesin Kristiinale - seda ei hinnata, sest ei osata. Kui ma ütlen, et lugu on lõigatud või miksitud, ootab enamik, ma pakun, sellist selgelt tajutavat toorest lõikamist. Mina aga üritan lõigata võimalikult professionaalselt ehk nii, et aru on võimalik saada ainult siis, kui oled lugudega väga tuttav ja oskad märgata, kust midagi puudu on.
Muide, üks asi veel. Joonas ütles, et on vist ainus, kes mu blogi loeb. Minuteada on üks rss-toiduga lugeja veel ja äkki eksib keegi veel siia; olen ju paari inimese viidetes (blogrollis). Aga jah, ühele inimesele blogida - kui erilisena ta end tundma peaks. Igatahes, nagu ma üritasin eilses olengumelos Joonasele öelda, ei loeta mu blogi massiliselt sellepärast, et ma ei blogi niimoodi.
Koostan ka enda sel aastal kuulatud lauludest edetabeli, mis on muidugi valminud tänu Last.FMile. Mitmekesisuse huvides olen tabeliga manipuleerinud nii, et igalt artistilt on esindatud vaid enimmängituim lugu. Kui tiineritel ja muusikaärimeestel satub aastakokkuvõtetesse eelneva aastaarvuga lugusid suhteliselt juhuslikult, siis minul on see pigem reegel. Illustreerimiseks toon iga loo järele aastaarvu.
01. E-Rotic – Max Don't Have Sex With Your Ex (1994)
02. Michael Jackson & Paul McCartney – The Girl Is Mine (1982)
03. M – Pop Muzik (Original Version) (1979)
04. Kate Ryan – Désenchantée (Dance Edit) (2002)
05. Sly – Igatsus (1997)
06. Scooter – Stuttgart (1996)
07. Kylie Minogue – The One (2007)
08. L.A. Style – L.A. Style Theme (1993)
09. Reel 2 Real – Erick "More"'s Anthem (Can You Feel It?) (1994)
10. Madonna – Like A Prayer (Q Sound Version) (1990)
11. Must Q – Rahvaspordipäev (1995)
12. Kraftwerk – The Robots (Remix) (1991)
13. Haddaway – What Is Love (7" mix) (1992)
14. Twenty 4 Seven – Is It Love (Dancability club mix) (1993)
15. 2 Unlimited – R.U.O.K. (1993)
16. Nancy – Pilgud ja nooled (Dance Mix) (1995)
17. Вирус - Я люблю (1999)
18. Me & My – Dub-I-Dub (1995)
19. Dr. Alban – U & Mi (1991)
20. Whigfield – Saturday Night (Trance Beat Remix) (1994)
Jah, see oli see plaat, mis mul reedel Kristiina juures kaasas oli. Muideks, lugude kogupikkus on ~93 minutit, seega selleks, et lood 80-minutilise plaadi peale ära mahuks, lõikasin mõned pikemad lood lühemaks. Ja nagu ma ütlesin Kristiinale - seda ei hinnata, sest ei osata. Kui ma ütlen, et lugu on lõigatud või miksitud, ootab enamik, ma pakun, sellist selgelt tajutavat toorest lõikamist. Mina aga üritan lõigata võimalikult professionaalselt ehk nii, et aru on võimalik saada ainult siis, kui oled lugudega väga tuttav ja oskad märgata, kust midagi puudu on.
Muide, üks asi veel. Joonas ütles, et on vist ainus, kes mu blogi loeb. Minuteada on üks rss-toiduga lugeja veel ja äkki eksib keegi veel siia; olen ju paari inimese viidetes (blogrollis). Aga jah, ühele inimesele blogida - kui erilisena ta end tundma peaks. Igatahes, nagu ma üritasin eilses olengumelos Joonasele öelda, ei loeta mu blogi massiliselt sellepärast, et ma ei blogi niimoodi.
Thursday, 11 December 2008
Iidolite dikteeritud eelistused
Mäletate miks Joonas vihkab sülearvuteid? Kuid lisaks sellele, et inimestel võib olla arvamus, et lauaarvutid on kuidagi vananenud ja sülearvutid on kuidagi modernsemad, peitub tõenäoliselt üks rüpparite eelistamise mõjutajaid antud postituse pealkirjas. Iidoliteks võivad siinkohal olla ka sõbrad-tuttavad, kuid oma osa on ka filmides ja ajakirjades nähtul.
Liis Lass võib olla selline avalik tegelane, kellele just paljud alt üles ei vaata, kuid sõnumit kannab seegi pilt. Ilus, kuulus, oletatavasti ka nii materjaalselt kui ka vaimselt rikas avaliku elu tegelane istub peenelt riietatult büroolaua taga ilusa väikse nunnu sülearvutiga, mis laual leiduvate paberihoidjate ja pliiatsitopsi kõrval näeb nii ultranunnult pisike välja.
Kusjuures, hetkel vaatan ma Buffy ja Angeli seiklusi ja aastal 2001 eetrisse läinud hooaeg oli viimane, kus näidatakse lauaarvutit. 2001. Uuemates filmides pole ma lauaarvuteid näinud, ikka on kellelgi mingi läppar. Jah, ma ei tea, et filmide mõju arvutitüübi eelistusele oleks uuritud ja ma ei saa siia mingit tõestavat linki tuua, aga eks tõestage, et see nii ei ole!
Ka minul on sülearvuti, kuid kodus ma seda ei kasuta. Ja ma mõtlen pikaldast kasutamist, enne kuhugi minekut panen ma loomulikult läpaka käima, et sinna asju laadida. Aga nüüd tänane auhinnaküsimus: mitu arvutit on pildil?
Liis Lass võib olla selline avalik tegelane, kellele just paljud alt üles ei vaata, kuid sõnumit kannab seegi pilt. Ilus, kuulus, oletatavasti ka nii materjaalselt kui ka vaimselt rikas avaliku elu tegelane istub peenelt riietatult büroolaua taga ilusa väikse nunnu sülearvutiga, mis laual leiduvate paberihoidjate ja pliiatsitopsi kõrval näeb nii ultranunnult pisike välja.
Kusjuures, hetkel vaatan ma Buffy ja Angeli seiklusi ja aastal 2001 eetrisse läinud hooaeg oli viimane, kus näidatakse lauaarvutit. 2001. Uuemates filmides pole ma lauaarvuteid näinud, ikka on kellelgi mingi läppar. Jah, ma ei tea, et filmide mõju arvutitüübi eelistusele oleks uuritud ja ma ei saa siia mingit tõestavat linki tuua, aga eks tõestage, et see nii ei ole!
Ka minul on sülearvuti, kuid kodus ma seda ei kasuta. Ja ma mõtlen pikaldast kasutamist, enne kuhugi minekut panen ma loomulikult läpaka käima, et sinna asju laadida. Aga nüüd tänane auhinnaküsimus: mitu arvutit on pildil?
Monday, 8 December 2008
Liida ja lahuta
Minu sõber, kes mulle kord helistas, välja kutsus, kokat välja tegi ja seletas pikalt, kuidas temast nime nimetades blogis seoses oma portaaliga kirjutamine mõjub tema turuväärtusele halvasti, nägi kord minu kodukal olevat lehte, kus on kirjas, et lehe vaatamiseks on parim resolutsioon see-ja-see, ütles, arvatavasti tahtes tegija näida, et korralikud veebitegijad ei kirjuta enam ammu kasutajale ette (loe: ei arvesta) soovituslikku resolutsiooni.
Kuidas ei kirjuta? Vaadake suvalisi portaale, enamik neist on üles ehitatud miinimumlahutusele 1024 x 768, mis tähendab seda, et selles lahutuses mahub leht pea täpselt ekraanile, laiusega 1280+ lahutused näitavad lehe põhiosa "stiilselt" lehe keskel, kuid 800 x 600 lahutusel ei mahu leht laiupidi ekraanile ära. Postituse valiidsuse huvides katsetasin seda; valisin küll portaali rate.ee, aga ei näe vajadust rohkem testida. Hetkel on mul kaks monitori, üks neist 15" ja teine 17" - seega 1024 x 768 ja 1280 x 1024.
Selle, et veebitegijad loevad miinimumlahutuseks 1024 x 768, taga on, ma oletan, see, et kuigi 15" on ehk hoolitsevamate kasutajate seas ammu välja surnud, on paljudel 17-tollistel sama lahutus. Minul on 17" juures 1280 x 1024 kahel põhjusel, teine neist just see, et 15-tollisel oli 1024 x 768 ja kui nüüd 17-tollisees sama panna, oleks suurem vaateväli justkui mõttetu. Joonast ma ei mäleta (võib-olla on muutnud), aga Laguntslil on 17" juures see 1024ne lahutus ja mõlemad on minu juures kaevanud, et tekst on väike. Tõsi, enamike portaalide lemmikfondisuurust, 12, seljatoele toetudes pingevabalt ei näe, aga graafikas on lisavaateväli hindamatu Graafika tähendamas siis kas filmi vaatamist, mängude mängimist või fototöötlust.
Kuidas ei kirjuta? Vaadake suvalisi portaale, enamik neist on üles ehitatud miinimumlahutusele 1024 x 768, mis tähendab seda, et selles lahutuses mahub leht pea täpselt ekraanile, laiusega 1280+ lahutused näitavad lehe põhiosa "stiilselt" lehe keskel, kuid 800 x 600 lahutusel ei mahu leht laiupidi ekraanile ära. Postituse valiidsuse huvides katsetasin seda; valisin küll portaali rate.ee, aga ei näe vajadust rohkem testida. Hetkel on mul kaks monitori, üks neist 15" ja teine 17" - seega 1024 x 768 ja 1280 x 1024.
Selle, et veebitegijad loevad miinimumlahutuseks 1024 x 768, taga on, ma oletan, see, et kuigi 15" on ehk hoolitsevamate kasutajate seas ammu välja surnud, on paljudel 17-tollistel sama lahutus. Minul on 17" juures 1280 x 1024 kahel põhjusel, teine neist just see, et 15-tollisel oli 1024 x 768 ja kui nüüd 17-tollisees sama panna, oleks suurem vaateväli justkui mõttetu. Joonast ma ei mäleta (võib-olla on muutnud), aga Laguntslil on 17" juures see 1024ne lahutus ja mõlemad on minu juures kaevanud, et tekst on väike. Tõsi, enamike portaalide lemmikfondisuurust, 12, seljatoele toetudes pingevabalt ei näe, aga graafikas on lisavaateväli hindamatu Graafika tähendamas siis kas filmi vaatamist, mängude mängimist või fototöötlust.
Friday, 5 December 2008
World Power
Американская фирма Transceptor Technologies приступила к производству компьютеров «Персонaльный спутник». Tõlkes tähendab see seda, et Ameerika firma Transceptor Technologies on hakanud tootma arvutit nimega Isiklik kaaslane... Tõepoolest, Isiklik kaaslane oli vaegnägijatele mõeldud häälkäsklustele reageeriv arvuti, mille lõi Transceptor Technologies ja just aastal 1990.
Lugu The Power on kasutatud paljudes filmides ja telereklaamides, oletatavasti meenutatakse lugu ka füüsikatundides üle maailma. Raadioonude traditsioon on mitte mängida pikki lugusid ja plaadikompaniid tulevad neile tihti vastu, andes loost välja ka lühema versiooni. Filmides ning reklaamides on ka pool minutit ühte lugu juba liiga pikk, seega ei maksa imestada, kui plaati kuulates lugu üsna jura tundub. Loo kaubamärgiks olev helirida on kasutusel vaid muusikalise refräänina, ülejäänu võib oma kellade tõttu tunduda jõulumuusikana.
Esimene lugu ära kuulatud, hakkavad kindlasti nii mõnelgi näpud sügelema, eriti kiire plaadi vahetamine toimub korteriläbudel, kus vindine, või ka kaine, seltskond ei taha ju mittehitte kuulata. Tõsi, tegu on ilmselgelt aegunud muusikaga, kuid see ei tähenda, et ta on selle pärast halb.
Palad Ooops Up ja Cult Of Snap on meeldejääva refrääniga, esimene neist kaver loost, millele bändi naislaulja oli taustalauljaks. I'm Gonna Get You (To Whom It May Concern) on pigem jutustus kui laul, kuid minu arvates kõvasti etem igasugustest pastakast imetud armuballaadidest. Mary Had A Little Boy on, nagu nimigi vihjab, omapärane tõlgendus lastelaulust Mary Had A Little Lamb.
Lugu Blasé Blasé on huvitav selle poolest, et seal teeb kaasa üks imeliku häälega tüüp. Ka on meeldejääv üks teise rütmiga esitatud rida. Only Human puhul aga tasub teada, et Snap!'i kahe esimese albumi räppar Turbo B astus kaheksakümnendate räppkontserditel üles human beatbox artistina.
Albumi lõpetab remiks loost The Power. Enamiku lugude muusika autoriteks on Benito Benites ja John "Virgo" Garrett III.
Nimede taga peituvad aga Michael Münzing ja Luca Anzilotti, kellest küll viimane pole saksapärase nimega, kuid igatahes kartsid nad, et saksa muusikasse suhtutakse eelarvamustega, sealt ka varjunimed.
Lugu The Power on kasutatud paljudes filmides ja telereklaamides, oletatavasti meenutatakse lugu ka füüsikatundides üle maailma. Raadioonude traditsioon on mitte mängida pikki lugusid ja plaadikompaniid tulevad neile tihti vastu, andes loost välja ka lühema versiooni. Filmides ning reklaamides on ka pool minutit ühte lugu juba liiga pikk, seega ei maksa imestada, kui plaati kuulates lugu üsna jura tundub. Loo kaubamärgiks olev helirida on kasutusel vaid muusikalise refräänina, ülejäänu võib oma kellade tõttu tunduda jõulumuusikana.
Esimene lugu ära kuulatud, hakkavad kindlasti nii mõnelgi näpud sügelema, eriti kiire plaadi vahetamine toimub korteriläbudel, kus vindine, või ka kaine, seltskond ei taha ju mittehitte kuulata. Tõsi, tegu on ilmselgelt aegunud muusikaga, kuid see ei tähenda, et ta on selle pärast halb.
Palad Ooops Up ja Cult Of Snap on meeldejääva refrääniga, esimene neist kaver loost, millele bändi naislaulja oli taustalauljaks. I'm Gonna Get You (To Whom It May Concern) on pigem jutustus kui laul, kuid minu arvates kõvasti etem igasugustest pastakast imetud armuballaadidest. Mary Had A Little Boy on, nagu nimigi vihjab, omapärane tõlgendus lastelaulust Mary Had A Little Lamb.
Lugu Blasé Blasé on huvitav selle poolest, et seal teeb kaasa üks imeliku häälega tüüp. Ka on meeldejääv üks teise rütmiga esitatud rida. Only Human puhul aga tasub teada, et Snap!'i kahe esimese albumi räppar Turbo B astus kaheksakümnendate räppkontserditel üles human beatbox artistina.
Albumi lõpetab remiks loost The Power. Enamiku lugude muusika autoriteks on Benito Benites ja John "Virgo" Garrett III.
Nimede taga peituvad aga Michael Münzing ja Luca Anzilotti, kellest küll viimane pole saksapärase nimega, kuid igatahes kartsid nad, et saksa muusikasse suhtutakse eelarvamustega, sealt ka varjunimed.
Tuesday, 2 December 2008
Miks Joonas vihkab sülearvuteid
Pealkiri eeldab, et me hakkan oma sõpra nüüd maha tegema ja vastu vaidlema ja nii edasi. Tegelikult suhtume me sülearvutitesse ühtemoodi, mina lihtsalt väldin sõna vihkama.
Ma ei tööta arvutiteeninduses, ei remondi oma olematu sõpradehordi arvuteid ega korralda küsitlusi, kuid mul on tunne, et koos Interneti, õigemini Interneti kasutajate, massilise levikuga Eestis on ka levinud mood sülearvuteid kasutada. Mina ei tea, äkki on inimestel arvamus, et lauaarvuti on kuidagi vananenud ja sülearvutid on kuidagi modernsemad.
Kas pole tore omada isiklikku sülearvutit? On küll, kuid oleneb... Kui sa reisid tihti ja sul on vaja kodust eemal olles arvutit kasutada, on läptop igati vajalik. Kui sa aga kasutad arvutit ainult oma kodus, siis on igal juhul lauaarvuti palju parem. Muideks, läpakaga voodis olemine on ülehinnatud. Ükskõik, mis asendis sa oled, on see ebamugav ja isegi ebatervisik.
Ebatervislik? Kui sa istud voodis ja isegi kui sa saad selga toetada, hoiad sa pead umbes 45-kraadise nurga all, mis tekitab kaelale pinget. Laua taga istudes hoiad sa pead aga püsti ja monitor on su silmade kõrgusel. Pead hoidma õpib inimene paarikuuselt ja edaspidi on see pea loomulik asend. Pilgu alla suunamiseks või pea kuklasse ajamiseks on vaja ekstra lihaste pingutamist. Ja olles voodis kõhuli ja järgides ekraani on sul just nimelt pea kuklas.
Ja kui voodi välja arvata, siis tekib sul ikka lemmikkoht, kus sa läpakaga oled. Reeglina on see koht laua taga, sest... Vähe sellest, et eelneva lõigu situatsiooni ehk läpakaga voodis olemise ebamugavused olen ma omal nahal läbi elanud, mul on praegu kodus enne uue arvutilaua saamist ajutiselt nii, et arvuti on madala kapi peal, kus pole arvutiga laua taga istudes jalaruumi. Ja selle tõttu, ma arvan, taipad sa ruttu, et sülearvutiga juba suvalises kohas ei istu.
Korralik inimene arvutiga juba kööki ei lähe, sest ükskõik, kui tihti koristdada, juhtub varem või hiljem köögilaud olema söögiga koos. Ka tillukene plekk ei tee arvutile head.
Kui sul on kindel laud, kus sa arvutiga töötad, siis on lauaarvuti igal juhul parem kui sülearvuti. Monitori pind on suurem ja ei ole nurga all, hiir on mugavam ja klaviatuuri nupud on paremini paigutatud. Muidugi saab sülearvutile osta välise hiire, klaviatuuri ja monitori, mina näiteks kasutan alati välist hiirt. Lauaarvutil on ka kergem komponente välja vahetada, osavamad saavad seda ka ise teha. Viimaks, kuna arvuti on tarbeese ja sa oled sellega vahetumalt kontaktis kui näiteks televiisoriga, ajad sa varem või hiljem sööki-jooki klaviatuuri peale. Lauaarvuti puhul on uus klaviatuur või hiir võrdlemisi odav, kuid kuna sülearvutil on klaviatuuri all kogu süsteem, on halvimal juhul vaja uus läptop osta.
Ma ei tööta arvutiteeninduses, ei remondi oma olematu sõpradehordi arvuteid ega korralda küsitlusi, kuid mul on tunne, et koos Interneti, õigemini Interneti kasutajate, massilise levikuga Eestis on ka levinud mood sülearvuteid kasutada. Mina ei tea, äkki on inimestel arvamus, et lauaarvuti on kuidagi vananenud ja sülearvutid on kuidagi modernsemad.
Kas pole tore omada isiklikku sülearvutit? On küll, kuid oleneb... Kui sa reisid tihti ja sul on vaja kodust eemal olles arvutit kasutada, on läptop igati vajalik. Kui sa aga kasutad arvutit ainult oma kodus, siis on igal juhul lauaarvuti palju parem. Muideks, läpakaga voodis olemine on ülehinnatud. Ükskõik, mis asendis sa oled, on see ebamugav ja isegi ebatervisik.
Ebatervislik? Kui sa istud voodis ja isegi kui sa saad selga toetada, hoiad sa pead umbes 45-kraadise nurga all, mis tekitab kaelale pinget. Laua taga istudes hoiad sa pead aga püsti ja monitor on su silmade kõrgusel. Pead hoidma õpib inimene paarikuuselt ja edaspidi on see pea loomulik asend. Pilgu alla suunamiseks või pea kuklasse ajamiseks on vaja ekstra lihaste pingutamist. Ja olles voodis kõhuli ja järgides ekraani on sul just nimelt pea kuklas.
Ja kui voodi välja arvata, siis tekib sul ikka lemmikkoht, kus sa läpakaga oled. Reeglina on see koht laua taga, sest... Vähe sellest, et eelneva lõigu situatsiooni ehk läpakaga voodis olemise ebamugavused olen ma omal nahal läbi elanud, mul on praegu kodus enne uue arvutilaua saamist ajutiselt nii, et arvuti on madala kapi peal, kus pole arvutiga laua taga istudes jalaruumi. Ja selle tõttu, ma arvan, taipad sa ruttu, et sülearvutiga juba suvalises kohas ei istu.
Korralik inimene arvutiga juba kööki ei lähe, sest ükskõik, kui tihti koristdada, juhtub varem või hiljem köögilaud olema söögiga koos. Ka tillukene plekk ei tee arvutile head.
Kui sul on kindel laud, kus sa arvutiga töötad, siis on lauaarvuti igal juhul parem kui sülearvuti. Monitori pind on suurem ja ei ole nurga all, hiir on mugavam ja klaviatuuri nupud on paremini paigutatud. Muidugi saab sülearvutile osta välise hiire, klaviatuuri ja monitori, mina näiteks kasutan alati välist hiirt. Lauaarvutil on ka kergem komponente välja vahetada, osavamad saavad seda ka ise teha. Viimaks, kuna arvuti on tarbeese ja sa oled sellega vahetumalt kontaktis kui näiteks televiisoriga, ajad sa varem või hiljem sööki-jooki klaviatuuri peale. Lauaarvuti puhul on uus klaviatuur või hiir võrdlemisi odav, kuid kuna sülearvutil on klaviatuuri all kogu süsteem, on halvimal juhul vaja uus läptop osta.
Subscribe to:
Posts (Atom)
