Lähme Atti

Ei, ma ei oli käinud ööklubis Atlantis, kuid olen käinud restoranis Kaunas, mis asus samas majas, enne kui sinna ööklubi paigutati. Millest on mul aga Atlantisega seoses ülimalt kahju, on see, et olen ülelindistanud kasseti, mille peal oli Tartu Raadiost ülekantud Scooter'i kontsert. Scooter käis Eestis ka aastal 1997, kuid seda Uuno raadiost üle kantud kontserti ma ei lindistanud, kuna diskor lobises liialt palju vahele.

Tartu kontsert oli aga mölavaba, ainus koht, kus diskor midagi rääkis, oli tema püüd ässitada rahvast Scooter'it tagasi kutsuma. Ei tea, ehk oli asi selles, et N-Liidust vabaks saanud endine ENSV kodanik ei olnud veel harjunud tänapäeva kirjutamata reegliga, et bänd on alati arvestanud lisalugudega ja muutub kurvaks, kui neid tagasi ei kutsuta. Igatahes, väga-väga kahju, et mul seda lindis ei ole.

Scooter'i 2004. või 2006. aasta kontsert pole enam sama, sest bänd on veidi lahjaks jäänud. Muusika on hea ja tore, kuid midagi on puudu. Lähim elamus Scooter'i tolle aja kontsertidele on album ...And The Beat Goes On!, mis on lindistatud justkui live-kontserdina, ehk siis lugude üleminek on sujuv ja vaiksemates kohtades on publiku kära.

Räägime seksist

Minge pepuauku on tänapäeva promomisega! Olen praegu baaris ja kuna kõrvad ei soovinud enam kõrvaklappe, kuulan siin mängivat Uuno Raadiot. Olen kuulanud veidi üle kolme tunni ja valdav enamus lugusid on üheksakümnendatest, sekka ka veidi kaheksakümnendaid. Ahjaa, sissekande pealkirja ajendas Salt 'N' Pepa Let's Talk About Sex.

Meenutusi Eestist

Ma oletan, et paljudel meist on „kodused riided” ehk siis riided, millega linnapeale ei tihka minna. Mul on tavaliselt vanad dressid, kuid on ka nõmedapoolseid T-särke, kuigi nende puhul on nii, et ma jätan nad laiskusest vahel selga, sest kui ma välja minnes midagi peale panen, siis keegi ei näe ju.

Praegu, kui ma ühed Adidase dressid selga panin, tuli mõte, et nendega oleks ju lahe stiilipeole minna. Ja kui keegi tuleb küsima, miks ma tulin nii „labases” riietuses, saab öelda, et kuule, olen üheksakümnendate alguse eestlane. Noh, siis olevat kõik käinud eredates dressides, et ikka näidata, kui rikas keegi on. Ise mäletan, et kui veel enne Eesti aega ehk 1987 sai Rootsis käidud, siis vahepeatuse ehk Soome sadamas ema näitas mulle aknast ühte kollase Fiat’i juures askeldavat mererohelise ja punase triibuga kollastes dressides meest ja ütles, et näe, eestlane.

Hiljuti lugesin Delfist üheksakümnendate mälestustest, et keegi olla näinud noormeest, kes kõndis sama tänavat pidi edasi-tagasi, hands free kaelas, ja kordas pidevalt sinna sisse, et ta kõnnib tänaval ja räägib telefoniga.

Siit idee nii oma sõpradele kui ka teistele lugejatele – tehke selline üheksakümnendate alguse stiilipidu. Tulge kohale dressides või kilejopedes, võtke kaasa hands free, selle puudumisel eputage kindlasti mobiiliga (näidelge rääkimist kasvõi), ostke kaasa seda kurikuulsat sinist purgi-longerot või muid purgijooke, kaasa soovikorral flopisid ja muusikakassette… Ahjaa, soovitav vanusepiirang vähemat 21 – hui on seda pidu vaja mingitel alaealistel, nemad ei mäletagi.

Tuulest viidud

Kõiki 18-aastasi ja nooremad pean ma muusikalises mõttes selle sajandi lasteks. Enda põhjal eeldan, et inimene hakkab teadlikult muusikat kuulama 12-aastaselt. Aastal 2000 hakkas kujunema juba tänane maailmapilt, kus on peamiselt ainult kolm muusikastiili: träna, emomuusika ja räpp. Okei, emomuusikat kutsusin ma varem ameerika kolledžirokiks, kuid igaljuhul ei nõustu ma, et see on alternatiivmuusika (alternatiivrokk siis). Kuidas saab ta enam olla alternatiiv, kui ta on populaarne? Selgituseks veel, et emomuusika on kogu see muusika, milles 20-40 aastased mehed laulavad kitarrihõõrumise saatel alaealistele tüdrukutele, kuidas nendelt süütuse mitttevõtmine ajab nad ahastades veene nüsima. No mõtte sõnastus loomulikult erineb, kuid mõte ise on sama. Jah, ka lauses I want to hold you now and forever because you are my world and without you I could die. Ahjaa, kunagi nimetati emomuusikat ka nu-metaliks.

Samas on mul nõbu, kes, ma mäletan küll, kuulas 16-aastasena ainult hardstaili, kuid nüüd, olles 18, kuulasime me näiteks Madonna plaati aastast 1989. Ning tõsi mis tõsi - ta ei oksendanudki.

Mina aga olen oma vanusega muusika koha pealt ilgelt rahul, sest minu lapsepõlve kuuluvad 90-ndad, ja isegi, kui ma tol ajal kuulasin enamasti ainult tümakat, on mul siiski ka mälestusi lihtsast popist, ja see on mind viinud ka lugudeni, mida ma tookord ei kuulanud või isegi vihkasin*.

Ma küll ei taha öelda, et hakake nüüd kõik nüüd vanemat muusikat kuulama, aga ütlen, et mul on kahju tänapäeva lastest, sest minumeelest ei osata enam head muusikat teha.

Kusjuures ma ei taha ka öelda, et tunnetest ei tohi laulda, kitarrimuusikat ei või teha ning räpp ja hiphop peaks olema keelatud, aga kuna nende tootmisega pingutatakse üle, siis on tulemus minu imho kohaselt negatiivne. Kuid kas Titanicul on süüd selles, et teda nii palju vihatakse, et varsti kestab see juba kümme aastat? Ei! Ühtlasi saan ma järgnevaga ka vastata küsimusele, kust läksid moodi need best movie ever / worst movie ever stiilis arvustused. Titanic oli suure tähega Suurfilm, sensatsioon. Titanic kasutas esmakordselt mingeid filmindusvõtteid. Ma ei tea, mis nad olid, aga igaljuhul nii väidetakse. Seepärast reklaamiti Titanicut igasugu kiitvate sõnadega, kuni lõpuks jõuti lauseni best movie ever. Inimestel, kel võib-olla ei oleks muidu Titanicu vastu midagi, viskas üle see imal haip. Seega poleks ime, kui Titanicu-vihkaja ei oskaks tuua filmidnuse poolelt ühtki arvestatavat agrumenti, miks talle see film ei meeldi.

Ega minagi ei ole emomuusikaga eriti kursis, ja mõnikord on mõni asi päris hea, kui kuulama hakata, aga noh, sellest ma ei räägi, kuna ma ei taha, et mulle pakutaks emomuusikat ettekäändega, et kuula, äkki hakkab meeldima. Ja ega ei hakka ka. Näiteks hiljutine tiinisensatsioon, mis mulle nimede järgi meeldis - Panic! At The Disco, ja lugude nimed olid ka pikad, mitte paarisõnalised lihtlaused, nagu tavaks - mulle tegelikult muljet ei jätnud. Jah, ma võin seda öelda, kuna ma kuulasin terve albumitäie lugusid.

Ja siia lõppu võiks jõle ilukirjanduslikult ka kirjutada, et 90-ndad on kui suurepärane muusikamaailm... tuulest viidud.

____
*Jah, see terve lõik on kõik üks lause.