Turvarisk

Iga vähegi turvateadlik inimene teab, et paroolid ja PIN-koodid käivad peas, mitte paberi peal. Aga kui reidis on küsimus, kas sul on oma PIN-koodid peas või kuskil, kust võõrad silmad neid lugeda saavad, on enamik kommentaare stiilis loll küssa, päris ütlengi, vää. Küsimus oli ju igati mõistetav, ometigi on pealtnäha paljud arvanud, et on küsitud PIN-koode ja uksevõtit. Üks pubekas kirjutas oma kommentaari lõppu, tsiteerin:

TAUN.TAUN.TAUN.TAUN.TAUN.TAUN.OLED WE TAUN TAUN TAUN TAUN

Nagu ma aru saan, meeldib talle Paul Johnson'i lugu Get Get Down. Seoses TAUNidega ja juutuubi linkidega tuli mulle meelde üks hale näide teismeliste huumorist. Hoiatan, et seda on veidi piin kuulata, aga no kuulake - pubekas teeb omal jumala margi täis ehk siis jääb lolliks, aga lõpus ütleb enesega rahulolevalt: TAUN. Kuulake mõlema osapoole juttu ja mõelge, kumb tegelikult see "TAUN" on?

Mida sa kustutad, Joonas oled või?

Hull vajadus oli postkastist suurem osa kirju kustutada? Ja nagu selle peale ei mõelnud üldse, et sul on kogu inbox kõvakettal ja võtab ruumi alla kahe mega?

Saabus uus meil, töömeil koos manusega. Salvestasin manuse kuhugi. Viimati kasutatud kausta küll, aga ma ei teadnud, et see pole see. Niisiis ei leidnud sealt faili ja otsustasin meilikataloogi vaadata. Avastasin taastefaili, kus olid mu kustutatud kirjad alles. Uurimata, kas programmis saab taastada, panin programmi kinni ja asusin suure hurraaga faile ümber nimetama.

Seda aga Thunderbird ei tunnistanud ja seega on seal hetkel vaid minu enda kiri. Olgu, ei ole maailmalõpp, aga kurb on küll. Muidugi ei kustutanud ma täna, aga taastefailinussi tegin täna. Õnneks leidsin töömanuse ikka üles. Aga muide, Vista numbreid ei leia. Mingeid süsteemifaile pakkus mulle, aga õige leidmiseks pidin kasutama ikkagi gr zip.

Teen harva vigu

...aga täna juhtus kuradima piinlikult just õigel momendil mingi tühik kuskilt sisse.

Nehu ütleb (16:08):
Isse says:
Pellu peab sünnipäeva laupäeval minu juures.Ning tuleb väli üritus grillimine,lõke,murumängud jne.
imp ütleb (16:10):
äh, koma järgi käib tühik ja väliüritus on kokku - huvitav, kas ta ameti kirju ka nii kirjutab?
imp ütleb (16:10):
ma väga vabandan, eks, aga ma kirjutan seda, mida ma näen
imp ütleb (16:11):
aga aitäh, et edastasid
Nehu ütleb (16:11):
ps! ametikirju on kokku

Märksõnad:

Klapiga iPod

Tsau, pole ammu kirjutanud. Eilsest tänaseni on pikk aeg, näiteks liblika jaoks on see terve elu, vähemalt nii räägitakse. Ja ega me ei tea ka ju, kuidas näiteks koerad ajast aru saavad. Suhteliselt on koera jaoks muidugi alati aeg pikem – mu sõbra koer on 14; inimene on sel ajal alles tatikas, aga koera kohta on see ikka kõrge iga.

Kes täna väljas on käinud, teab, et seal on praegu pisut ebamugav olla. Tartus vähemalt tuiskab, ja muidu ka, kuigi mind külm ei morjenda, kui ikka nägu annab malbeid paanikahäireid, siis on ka minu jaoks liiga külm.

Mul oli sügisel idee, et kasvataks talveks habeme. Neiud arvatavasti ei saa kunagi tunda, kui soe on talvel habemega, nende jaoks on habe ainult „kole” ja „rõve”. Ega habe väga märgatavalt ei soojendagi, aga on ikka vahe küll, kas oled talvel habemega või palja lõuaga. Kirun aga ennast, sest arvestasin valesti. Hakkasin juba septembris või oktoobris habet kasvatama, kui olid veel väga soojad ilmad. Veebruaris aga oli mulje, et talv on otsas, seega ajasin habeme ära. Nüüd võite 10 x arvata, kas ma kahetsen või ei. Vahepeal on ju mitu külmalainet olnud.

Veidi kahetsen ka seda, et tulin koju bussiga. Minnes tuiskas mulle otse näkku, tulles aga oli tuisk seljatagant, seega oleks lahedam jalutada olnud. Aga no ma teen alati nii, et kuigi ma bussi ei oota, siis kui buss on ees, lähen bussile. Bussis nägin väikest tüdrukut mobiiliga rääkimas. No ei ole jah enam ime see, kui ka esimese klassi inimestel on mobiil. Aga hiljuti nägin ühte mitte päris vanamemme, aga sellise soliidses eas daami, kel helises bussis telefon. Veidi piinlik on, aga millegipärast ootasin, et naine võtab välja mingi vana Nokia ja hakkab hoolega vastamisnuppu otsima. Aga ei, ilus klapiga telefon oli, Sony Ericsson niikuinii. Nii et pole midagi, et üle kolmekümneviiesed ei oska elada. Muidugi tegelikult on palju neid, kes siiski ei oska, st ei adapteeru uuele tehnikale, aga tooks jälle näiteks on vanaisa, kellel on 80-gigane iPod, mida ta aktiivselt kasutab, kuigi endal tuleb järgmine aasta samasugune juubel, kui palju on äsjamainitud aparatuuril gigasid.