Krediidilepingu sõlmimisest kooperatiivoravate hiidkontinendil

Ma ei tea, kui paljud oma kolleegidega suhtlemisel blogi kasutavad, aga mina kasutan. Põhjus väga lihtne: siin saab pilte näidata. Muidugi saab ka html-formaadis meil kirjutada, aga blogi on minu valik. Veel selgemalt edastab infot video, kuid kuigi ma ühe video juba tegin, te seda blogis ei näea.

Asjast rääkides... mis siin pikalt seletada; allpool on pildid, millelt on kõik näha. Veidi juurde siiski. Mul on käsil nendest paremakvaliteedilistest trükistest üks halvimaid ehk siis masinakirjas raamat, mille lehed juba veidi koltunud. Kõige rohkem ma kardan, et minu julma meetodi peale kohkutakse ära, aga tulemus on ju pärast okei. Esimene pilt, ehk siis enne on peale skänni vaid keeratud, st heledust ja kontrasti pole veel muudetud.

See julmus seisneb siis selles, et ma lõikan pildilt lagedaid kohti välja ja jätan valge tausta. Samas, pärast heleduse ja kontrasti timmimist ja välvipildi halltoonidesse tegemist pole neid lõigatud servi üldpilgul nähagi. Ja kui uurimisel ka on, siis milleks jätta kogu pilt selliseks, eriti, kui seal niikuinii teksti ei ole.

Antud pildil on näha ka raamatuselja tõttu jääv kalle tekstis. Kui tekst jääb selle tõttu väga udune, teen eraldi selle osa teravamaks. Ka aitas selle pildi valikus kaasa see, et trüki ajal on tekst viltu läinud ning sinna ei saa mina midagi parata. Tegelikult saan küll, ma saan pildil erinevaid osasid vastavalt keerata. Nagu ma ütlesin, suudab Paint Shop Pro keerata 0,01° kaupa ja salvetades valida ka kokkusurumata TIF-i.

Päev, mil muusika suri

Olete te kunagi huvi tundnud, mida tähendab see, kui cd-lugeja on 32-kordne või 52-kordne? See arv näitab, mitu korda tavalisest audiomakist kiiremini on cd-lugeja võimeline lugema. Sellega seoses ei soovita mina ka muusikaplaate arvutiga kuulata, kuna heliplaati loeb cd-lugeja ju ikka ühekordse kiirusega. Kui 52-kordne lugeja sundida lugema ühekordse kiirusega, on tegu ressursi raiskamisega ja see võib ka lühendada lugeja eluiga. Selle asemel soovitan ma muusika arvutisse rippida ja kõvakettalt kuulata.

Miks soovitavad inimesed audioplaate kirjutada võimalikult väikese kiirusega? Ka see on seotud maki ühekordse lugemisega. Võib-olla olete kogenud, et uuema arvutiga 52-kordselt kirjutatud plaati ei loe vanema arvuti 16-kordne lugeja välja. Põhjus võib tunduda ebaloogiline, kuid on arvudest ilusti näha – 52-kordselt kirjutatud andmeid on 16-kordse lugeja jaoks liiga kiirelt kirjutatud. Kui nüüd veel mõelda, et audiomakk on ühekordne...

Hästi, teil on kogemus, et audiomakk loeb ka 52-kordselt kirjutatud plaati välja. Kui vana see makk on ja kui tihti on teda kasutatud? Kui makki ikka iga päev kuulata, siis juba aasta-kahe pärast ta tõenäoliselt enam 52-kordselt kirjutatud plaate ei loe. Mida vanem on makk, seda aeglasemini on vaja heliplaate kirjutada, et nad makis ka mängiks. Mina kirjutan audioplaate 8-kordselt, kuna siis on enam-vähem kindel, et kõik makid välja loevad. Muide 8-kordne kiirus on isegi hea ja seda võimaldab valida minu 2002. aastal soetatud cd-kirjutaja. Uuemad kirjutajad ei võimaldagi kahjuks enam nii aeglast kirjutamist.

Elupäevade lõpul oleva maki – täpsemalt tema cd-mängija - viimane faas on see, et ta loeb ainult originaalplaate või siis tehastes tehtud piraatplaate. Miks? Võtmesõna on tehas. Kommertsliku levitamise eesmärgil valmistatud plaate pressitakse tehases. Just nimelt pressitakse, mitte ei kirjutata. Ka mina olen omal ajal mõelnud, mis asi muusikaplaatide puhul on mastering, mida küll uuematel plaatidel tihti kirjas ei ole, aga näiteks Soomes masterdatud ja Rootsis valmistatud Nancy plaadi puhul on vahelehel kirjas mastering: Tammermaan Laser-Levy OY. Tänu infosajandi inimeste entsüklopeediale, Wikipeediale, ma tean, et enne, kui hakatakse plaate pressima, tehakse masterdisc, millest saab pressile šabloon. Pressitud plaat on tinglikult võrdne ühekordse kiirusega kirjutatud plaadile ning tänu sellele loeb iga vähegi kõbus cd-makk selle välja. Kui ei loe, pole viga enam plaadis, vaid lugemismehhanismis. Ja kui veab, on see vaid tolmune.

Why so serious?

Pealkiri: The Dark Knight
Osades: Bruce Wayne, Lucius Fox, Harvey Dent ja Eino Baskin

Sissejuhatus: Tegelikult ka on sissejuhatust vaja? Kui sa ei tea, kes on Batman, siis sa seda filmi niikuinii ei vaata. Kommentaari ajendas pigem kirjutama see, et film oli hindega 9,5 üürikest aega IMDb top #1.

Kommentaar: On inimesi, kellele ei meeldi spoilerid. Teid on hoiatatud. Jokker arreteeritakse filmi lõpus, lugesin seda juba enne filmi nägemist IMDb FAQ-st. Esitasin selle teadmise küsimuse vormis ka Ralfile ja Joonasele. Esimene neist solvus räigelt, et filmi lõpu ette ütlesin. Serveerisin fakti aga küsides, kuidas Burton'i (esimene) Batman lõppes, sest mina ei mäletanud. Lõppes ta nii, et Jokker kukkus kõrge ehitise viimaselt korruselt surnuks, mis juhtub ka peaaegu ka The Dark Night'i puhul. Nimelt ei kuku Jokker surnuks, vaid jääb õhku rippuma ning temale on suunatud politseinike automaadid (või poolautomaadid, ma ka ei tea).

Eelneva lõigu kohta ütleks, et esiteks ei pruugi minu arvates spoiler filmi rikkuda, kuna ka filmi progressi ehk lahenduseni jõudmist on huvitav vaadata. Teiseks, kui film lõppeb, vähemalt Jokkeri koha pealt, peaaegu samamoodi, nagu 1989. aasta Batman, siis pole tegu erilise spoileriga, sest tegelikult on see lõpp veidi aimatav, isegi see pärislõpp, sest Bätmän on ju hea ja kui '89 võis hea tegelane oma hingele surma jätta, siis '08 ta enam seda ei tohi. Kui inimene pole aga 1989. aasta Batman'i näinud, siis ta pole väärt The Dark Knight'i vaatama. Ning kui ütlete, et ka Burton'i Batman polnud esimene, siis võin vastata, et olen ka 1966. aasta Batman'i näinud. Pean aga tunnistama, et vot 1943. aasta Batman'i ma tõesti näinud ei ole.

Rachelit ei mängi enam armas Katie Holmes, vaid pisut rõve Maggie Gyllenhaal; tänu sellele vahetusele ei olnud vähemalt minul küll kahju, et ta surma sai. Samas on mul kahju, et eelmises filmis hoole ja armastusega ehitatud Bätmobiil selles filmis ära lõhuti. Muidu oli film tore ja vahva, kuid ei parem ega halvem kui Batman Begins.

Jokkerit mängiv Heath Ledger täitis oma rolli vaimustavalt hästi, kuid see pole piisav põhjus, et tema luigefilmi maailma parimaks filmiks tituleerida. Inimesed ütlevad tema rolli kohta, et see on ebainimlik ja seda on võimatu jäljendada, kuid mina tundsin temas kohati ennast ära. Edaspidine pole küll filmiga seotud, aga mingi aeg tagasi oli netis uudis, et Johnny Depp ja mingi tüüp veel annetasid oma palga Heath Ledgeri tütrele. Loomulikult oli see neist kena ja ma ei ütle ka, et ebaõiglane, kuid Johnny Depp'i viimane nähtav palk oli 20 miljonit, seega võib oletada, et tütar sai midagi üle 30 miljoni. See tuleviku kindlustamine võib aga viia selleni, et väike Matilda ei tee oma eluga midagi kasulikku.

Vahepeal oli minu MSNi hüüdlause sõbrad, ma mahun teile taskusse. Kuigi tasku polnud suure tähega, oli mõeldud Tartu uut vabaajakesust. The Dark Knight'i käisin vaatamas uues Cinamonis. Koht oli okei, aga ülipositiivseid elamusi ei jäänud. Mind häirisid sinised põrandatuled ja tüüpilised eestlased. Need eestlased tulid esiteks kuni kümme minutit peale filmi algust sisse, sest on ju vaja süüa osta – kinno tullakse ju sööma, film on teisejärguline. Muuseas, minu kummardus Suurbritannia kinoomanikele, kes kaaluvad plaksumaisi müümise keelamist kinodes. Teiseks oli neil eestlastel vaja pidevalt saalist välja joosta, sest kui loogiline oleks, et telefon on inimese jaoks, siis Eestis on ju inimene telefoni jaoks. Eestlust pilan vaid eeldusel, et arenenumates ühiskondades on seesugust käitumist kordades vähem.

Ka tundus film kuidagi eriti ebakvaliteetne. Joonaski ütles mulle pärast, et film oli kuidagi udune. Mina lisaks veel, et õrnalt teraline. On veel vaja tõestust, et kinos näidatakse telecine’i? Mugav oli aga see, et istmed olid pehmed; samas, ega Ekraaniski polnud enam ammu puitistmeid.

Muide, filmis oli üks koht, mis mulle ja näoilmet arvestades ka Joonasele meeldis. Kaks väikest poissi tegid seisvas autos kätega püstolit ja immiteerisid laskmist. Viimase "lasu" ajal lendas paar autot edasi üks auto õhku ning poisid said arvatavasti elamuse kogu eluks.

Professionaalne värvipood

Olen minevikus Photoshop'ile eelistanud Paint Shop Pro'd, ja öeldes eelistama mõtlen ma, et olen Photoshop'i kasutanud vaid varases nooruses Mareti arvuti taga. Alustasin PSP versiooniga 4, seejärel 5, 6, 7 – 8 ja 9 tundusid mulle juba liiga segased, selles mõttes, et liiga vähe pinda oli jäetud pildile. Ja kõik mu senised fototöötlused on tehtud Paint Shop Pro seitsmega.

Kuna mu oletatavasti pikalt kestev töö on esialgu seotud skännimise ja hilisema töötlemisega ja tööülesannete jaoks pole laenatud soft viisakas, on küsimus, kas ja mida osta. Photoshop'i installikas mul on ilusti olemas, aga tahtsin enne Paint Shop Pro uusima versiooni ära testida. Esmamulje on, et oma musta disainiga on ta just täpselt Vistale sobiv ja see on okei, sest arvatavasti tuleb mu uuele arvutile 64-bitine Vista, mitte enam XP. Muide, kuigi on olemas ka 64-bitine XP, siis just Vista kasuks otsustas parem töötõhusus uuemate programmidega, mis enam ehk XP-d ei tunnista ja 32-bitise süsteemi suutmatus hoomata üle 3 GB mälu.

Esimesena torkas silma, et pildi suurendus pole enam suhtes – 1:1, 1:2 jne – vaid protsentides, mis võimaldab siis paindlikkumat suurendust, kuid mida samas võib tüütu olla hiirega skrollida (aga et suurendus skrolliga käib, on oluline mugavus; ei pea tööriistadest eraldi luupi võtma).

Kõige esimesea kasutatud kropi-funtsioon oli alguses whatta eff, aga siis leidsin, et palju parem on, lisaks on võimalus valida kropitava pinna puhul kas vabamõõdet või etteantud suhetes mõõtmeid, nagu 3:4 jms. Jama on ainult see, et kropipinda keerates on raske nulli tagasi saada, aga eks see vajab harjumist. All oleva logo kroppisin ja resaizisin ma just uue programmi endaga. Muide, Joonas, kas selle tädi silmad ja soeng ei meenuta sulle Millat?

Kusjuures nagu teada, on save as see funktsioon, mis laseb pildi uue nimega seivida. Siin aga on ka tavalise seivi juures võimalik valida valik, mis säilitab originaali, ehk siis teeb tagavarakoopia. Ja kuigi millegipärast ei saa skänneri nuppudele PSP-d määrata, on programmis endas võimalik skänneri poole pöörduda. Muide, ma lihtsalt mainin, et selle skänneriga, mis mul on, pole vist kaanemehhanismi tõttu võimalik otsest kujutist saada. Nimelt, kui kaas kinni läheb, võib paber veidi nihkuda. Ma ei tea, mis skänneri puhul see nii ei oleks. Võib olla pealt ühtlaselt tuleva pressi moodi skänneriga, kui sellist on. Nurk aga tuleb alla 1°, nii et ehk pole hullu.

Samas, PSP12 võimaldab keerata 0,01° täpsusega, nii et esimene leht vajas 0,4° vasakule keeramist. Samas, kui nurk tuleb iga skänni puhul erinev, on see keeramise sättimine tüütu küll. Lisaks, kuna on nõue salvestada TIF-iks, siis ma vaatasin ka salvestamise valikuid. 600dpi'ne hallskaalapilt on vaikesetingutega (LWZ compression) 1,9 MB ja kokkupakkimata 22,7 MB. Mina muidugi ütlen, et me elame 21. sajandil ja ei pea mahuga koonerdama – las ollagi kokkupakkimata kuju.

Muide, mul oli vaja mälukaardilt pilte arvutisse ja kaardi lugejasse panekul hüppas lahti Corel Photo Downloader. Algul mõtesin, et mingi odav beibefunktsioon, mida mina küll ei kasuta, kuid siis vaatasin setinguid... On võimalik teha automaatselt peaaegu nii, nagu ma tahan, ehk siis sätid kataloogi, kuhu ta teeb omakorda valitud nimega alamkataloogi, kuhu kopeerib fotod enda valitud nimega (nummerdamine on ainult jama, aga kõike ka ei saa).

Programmi nimi on ehk veidi kentsakas. Oletan, et laiend photo on lisatud, et teha suure rahakoti ja väikeste ajudega inimestele selgeks, et see pole küll Photoshop, aga ka sellega saab phototöötlust teha, sest ega programmidega, mille nimes pole sõna photo, fotosid töödelda ei saa.

Lähme Atti

Ei, ma ei oli käinud ööklubis Atlantis, kuid olen käinud restoranis Kaunas, mis asus samas majas, enne kui sinna ööklubi paigutati. Millest on mul aga Atlantisega seoses ülimalt kahju, on see, et olen ülelindistanud kasseti, mille peal oli Tartu Raadiost ülekantud Scooter'i kontsert. Scooter käis Eestis ka aastal 1997, kuid seda Uuno raadiost üle kantud kontserti ma ei lindistanud, kuna diskor lobises liialt palju vahele.

Tartu kontsert oli aga mölavaba, ainus koht, kus diskor midagi rääkis, oli tema püüd ässitada rahvast Scooter'it tagasi kutsuma. Ei tea, ehk oli asi selles, et N-Liidust vabaks saanud endine ENSV kodanik ei olnud veel harjunud tänapäeva kirjutamata reegliga, et bänd on alati arvestanud lisalugudega ja muutub kurvaks, kui neid tagasi ei kutsuta. Igatahes, väga-väga kahju, et mul seda lindis ei ole.

Scooter'i 2004. või 2006. aasta kontsert pole enam sama, sest bänd on veidi lahjaks jäänud. Muusika on hea ja tore, kuid midagi on puudu. Lähim elamus Scooter'i tolle aja kontsertidele on album ...And The Beat Goes On!, mis on lindistatud justkui live-kontserdina, ehk siis lugude üleminek on sujuv ja vaiksemates kohtades on publiku kära.

Tõusev päikene näeb meid suudlemas veel

Kuulasin täna öösel Suvehitti 1995 ning nägin kahe looga seoses midagi unes. Esimene oli Maarja-Liisi loo Kohtumine muusikavideo.

Võimalik, et esimese septembri ajel seisnes video süžee selles, et Maarja-Liis läheb esimest korda uude kooli. Video oli peaaegu halltoonides ning Maarja-Liisil oli paks potisoeng. Peaaegu halltoonides tähendab seda, et esinesid õrnad värvid, mille, ma pakun, saaks nii, et sulatada kokku sama pilt halltoonides ja värviliselt, kusjuures värviline oleks pealmine kiht ja tema intensiivsus oleks ehk 25%. Video tundus olevat võetud ühe võttega või siis oli see väga hästi kirjutatud. Koolimajal oli kas mitu hoonet või oli ta п-tähe kujuline. Maarja-Liis jõudis ühte nurka (tähe sees), ja vaatas ust otsivalt ringi. Võttes aluseks täheanaloogia, oli ta п-tähe sees kirdenurgas ja peauks asus lääneküljel. Peaukse ees olid sambad ja väike madal platvorm, ehk noh, uhke sissekäik.

Ukselähedastest akendest vaatasid kõik Maarja-Liisi, kes millegipärast sisse ei läinud, vaid istus platvormile maha ja võttis läpaka välja ja hakkas netti minema. Ma vaatasin, et jõukas laps või produtsendid, et Eestis aastal 1995 läpakaga netti. Kusjuures hakkas ta ka muusikat kuulama ja pööras ekraani meie poole, kus oli hallil taustal suurte reljeefsete värviliste tähtedega Gala Freed from Desire. Tal oli veel seal arvutis abimees, umber nagu Office'i kirjaklamber, aga inimese kujuga, kes hakkas ka midagi tegema, aga ma enam ei mäleta, mida. Video lõppes sellega, et kaader lipsas puude latvadesse ja liikus näitamaks tuules lehvivat Eesti lippu, kusjuures lipp oli võrdses vahekorras sinine ja valge ning must oli vasakul küljel sinise-valge piiril olev pisike teemant.



Teine nägu on õrnalt seotud Code One'i looga Kuum. Kõndisin mõõda looklevat teed, emme tuli vastu. Tema läks kodupoole ning veidi aja pärast avastasin, et mul pole pleierit ja igav on niiviisi kõndida. Hakkasin koju tagasi minema, tee viis justkui üle liivaluidete. Õues oli palav ja mu ees kõndis palja ülakehaga mees, kelle õlg oli natuke Päikesest põlenud. Tundus, nagu oleks nii tema kui samas olnud jäätisetreileris olev neiu leelutanud: Kuum, siin on nii kuum.

Madis (surnud)

Tegelikult käisin ma ju kunagi ülikoolis, kus mingis perekonna loengus oli vaja teha kaks perekonna analüüsi, üks enda pere, ja teine kellegi teise pere kohta. Mina aga ei oma ju erilist julgust võtta keegi suvaline, seega mõtlesin perekonna välja. Ma ei tea, kas õppejõud sellest aru sai, aga igatahes sain oma arvestuse kirja. Niisiis - Perekonna analüüs. Subjekt: perekond Kaseke


Lapsed: Kalle (13), Kadri (16) ja Kusta (21)
Vanemad: Emilia (46) ja Elmar (48)
Emapoolsed vanavanemad: Jaak (76) ja Eliise (77)
Isapoolsed vanavanemad: Malle (78) ja Madis (surnud)

Emapoolsetel vanavanematel on ka poeg Marius (44) ja tütar Anna (48), isa oli oma vanemate ainus poeg. Marius on abielus Kristiga (42) ja Annal on Peetriga (53) poeg Rudolf (28). Peetril on isa Toomas (85) ja ema Kadri (87). Rudolfil on suhe Katiga (25), kellega tal on tütar Ragne (4).

Nad elavad viietoalises eramajas linnast kaheksa kilomeetrit. Naabritega nad eriti ei suhtle, kõige tihemini ehk Jüriga, kelle lapsed Priit ja Maret on olnud Kallel ja Kadrile mängukaaslased lapsest peale. Vanemad on mõlemad keskharidusega, ema töötab raamatupidajana ja isa töötab laohoidjana. Vestlesin Kusta ning Kadriga, kes ei tunne ema-isa töölaaslasi, see-eest tunnevad nad hästi aga oma õpingukaaslasi; Kusta õpib ülikoolis informaatika kolmandal kursusel, Kadri aga kümnendas klassis (Kalle õpib seitsmendas). Kusta suhtleb nii poiste kui tüdrukutega, Kadri hoiab rohkem tüdrukute poole – ta suhtleb küll ka Andrega, kuid too on lihtsalt sõber. Mainimist vääriks veel asjaolu, et kui Kusta astus esimesele kursusele, siis Kati lõpetas.

Mina sain Kustaga kokku oktoobri alguses ühe minu kooli- ja endise klassikaaslase juures, ning Kusta tutvustas mind ka Kadriga; teiste pereliikmetega mul kontakte ei ole. Õieti olen ka Kadriga ainult üks kord kohtunud, me oleme aga korduvalt vestelnud interneti jututoas, nii et kokkuvõttes olen ma antud perekonnaga nõrgalt seotud. Mõlema lapse arvates on probleemseks indiviidiks perekonnas Kalle, kes on sidunud ennast mingi bandega, kelle liikmed arvavad, et on väga täiskasvanulikud ja üldse kõvad mehed, kui käivad igasugustel üritustel mõõdutundetult alkohoolseid jooke manustamas, ja omavad vabameelseid seksuaalsuhteid võimalikult paljude neidudega (väitetavalt). Kalle tuleb küll harva koju ebakaines olekus, kuid see-eest ööbib vahel sõprade juures; kõigile on selge, et ta magab ennast välja. Selles suhtes näevad mõlemad intervjueeritavad pesamunaga seotud probleeme sarnaselt, et nad kumbki ei kaldu alkoholi tarvitama, rääkimata liigtarvitamisest. Kuna aga Kadri ja Kalle käivad ühes koolis, siis halvendab nende kahe suhet veel nende kaaslaste konfliktne läbisaamine, eriti kambaliikmete (poiste) ja Kadri naissoost klassikaaslaste läbisaamine, kuna poisid arvavad, et mida vanemate neiudega nad läbi käivad, seda kõvemad mehed nad on. Kui aga Kusta, kes läks (sama kooli) keskkoolist kohe ülikooli, käis veel lõpuklassis, oli Kalle veel algkoolis ning veel puhas poiss. Nüüdseks saab ta suhteliselt konfliktivabalt läbi vaid isaga, kes on rohkem boheemlase tüüpi, kuid ei kipu ka alkoholi tarvitama; ema ja vennaga on tal pigem vastastikune vältiv suhe ning Kadriga, nagu öeldud, on ta lausa konfliktis, mida ta on ka väljaspool otsest perekonda (leibkonda) emapoolsete sugulastega.

Duvalli & Milleri 1985. a. käitluse kohaselt on see perekond viiendas faasis, milleks on teismeliste lastega perekond, mille vanim laps on 13 kuni 20 aasta vanune. Vanim on küll 21, kuid antud käsitluse kohasel on järgmine faas juba lahkuvate lastega pere. Ka McGoldricu & Carteri järgi on tegemist teismelistega perekonnaga, nii et selle terminiga tuleb anud juhul leppida. Kõik vanemate- ja abikaasade allsüsteemid on toodud ülal, kirjelduses, ning kõik abielud, välja arvatud Rudolfi ja Kati oma, on registreeritud. Kui rääkida lähedusest, siis lähisugulastest on Kusta lähedamalt seotud oma õe ja äsja mainitud Rudolfi ja Katiga, keda ta ise Rudolfile tutvustas – need kolm on Kustale isegi lähedasemad, kui ema-isa. Kadri on lähedane lisaks Kustale veel ema ja kahe klassikaaslasega. Hierarhilisest poolest on perekonnapea ikkagi ema, kelle sugulastega ka rohkem suheldakse – isa sugulasi peaaegu ei tuntagi, vast ehk ainult isapoolset vanaema. Kõige vähem sõnaõigust omab siiski Kalle, kellele langeb tihti osaks ka patuoina roll, kusjuures vahendajana teda ei kasutata, kuna antud perekond on väga impulsiivne ning elab oma negatiivsed tunded teineteise peale karjudes välja (pärast on neil kohe parem olla). Kusjuures see karjumine ei sega absoluutselt nende emotsionaalset heaolu, vastupidi, nad leevendavad karjudes oma pingeid, ning kuna kõigile on see selge, siis nad ka ei solvu, vähemalt ei pea viha teineteise peale. Ma ei ütle, et see on õige, kuid kuna nemad teevad nii ja neil on hea, siis minugi pärast – senikaua, kuni nad kodust väljaspool end tühjaks ei karju, on see nende kokkuleppevabadus. Hoolimata situatsioonist, mis väljastpoolt paistab sügavalt konfliktne, pole perel viimaste aastate jooksul ühegi kriisi olnud, sest perel on selline hoiak, et Kalle käitumine ei ole kriisikolle, vaid teadmatusest ja east tulenev iseärasus, mis usutakse mööduvat ajaga. Olulisim sündmus oli aga sel suvel, kui Kadri lõpetas põhikooli ja astus keskkooli. Mis puutub Kallesse, siis on ta mõnes mõttes isegi perekonnale vajalik, kuna see pehmendab näiteks suhteid Kadri ja ema vahel, sest nii hea on ju ajada süü kellegi kolmanda kaela, kusjuures Kadri ise ka möönis, et kui Kalle ei oleks nii paheline, siis tuleks tal enda peale võtta nii mõnigi süü rohkem. See perekond on pigem komplementaarne, kusjuures abikaasade allsüsteemis on kõrgemal positsioonil ema, laste allsüsteemis on hierarhia vanuse järjekorras. Kalle kui kõige madalimal positsioonil istuja võibki just oma gängist otsida seda tunnustusvajadust ja sõnaõigust, kuigi ta vanemate keelud-käsud on pigem soovitusliku iseloomuga. Perekonna siseselt on kõige lähedasemad Kadri, Kusta ja ema, mis paratamatult annab geomeetrilise kujundina kokku kolmnurga, nii et seda võib ka kolmnurgana võtta. Niisiis on perekonnasiseselt kaks liitu – ülalkirjeldatu ja noorim poeg + isa, kusjuures liidud ei konkureeri omavahel, see näitab lihtsalt, kes kellega paremini läbi saab. Kusjuures panin tähele asjaolu, et mõlema allsüsteemi nõrgemad liikmed suhtlevad tihedamini omavahel.

Perekond on hästi avatud ja otsekohene, sestap ei ole neil mingeid saladusi, küll on nad aga kõik peale Kalle arvamustel, et keemia abil ei ole vaja end mürgitada (mõnuained) ega ehtida (ehted, kosmeetika ega muud ilustusvahendid). Maailmapildi kohta ei oska ma midagi öelda, kui siis vaid, et nende maailm on piisavalt lai ja positiivne ning rõõmus. Lai maailm tundub väljenduvat selles, et mõlemad intervjueeritavad näisid rõõmu tundvat maiste ja ka kosmiliste asjade üle filosofeerimisest.

Üdine mulje sellest perekonnast nende kahe inimese jutu põhjal on üsnagi positiivne, isegi see karjumise-aspekt tundus päris loogiline, kui see sai ära põhjendatud, seda enam, et ma ise olen väga impulsiivne ja seega ka aldis jagama nende seisukohta. Antud pere puhul ei saanud ma rääkida mingitest frustreerivatest ja tohutult masendavatest probleemidest, kuna selle pere puhul neid kas ei eksisteeri, või nad ei tee muredest suurt numbrit. Vähemalt Kusta käitumisest ma järeldan, et neil on seisukoht, et mured on ajutised, rõõm jääv, st. murega tegeldakse, kui ta on aktiivne ja päevakorral, kuid unustatakse niipea, kui oht on möödas – nad harrastavad vist positiivset eluviisi. Muide, intervjueeritavatel oli erakordselt mahlakas huumorisoon; minu küsimuse peale, kust nad selle said, vastati, et ju vist Mariuselt. Kusta teatas, et ka Rudolfil on temaga sarnane huumorisoon, ning nad mõistavad teineteist vahepeal poolelt sõnalt (kui teevad nalja).